Olen põdenud mitmeid haiglaravi vajavaid tõbesid ja sageli ka mitut üheaegselt. Eluvaim püsib aga ikka sees ning ning on eesti naisele omaselt üsnagi sitke. Minu tervise parandamisele on meedikud väga palju kaasa aidanud. Iseäranis olen tänulik õdedele ja hooldajatele, kellega on mu kokkupuuted patsiendina olnud kõige põhjalikumad ja pikaajalisemad.
Kukkumise tagajärjel veetsin mitmeid kuid haiglas: algul Tartu ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas, seejärel Jõgeva haiglas ja selle hooldusosakonnas, kus sain tunda vanemõde Ave Traksi asjatundlikkust ja hella südant. Elukogenud inimesena olen tajunud õdede ja hooldajate teadmisi, oskusi, südamlikkust ja hoolivust. Õeks õpitakse tänapäeval tervishoiukõrgkoolis, minu arvates aga läheb selles elukutses tarvis ka kaasasündinud eeldusi. Üheks omaduseks on oskus eraeluga seotud mured-rõõmud tööajal eemale tõrjuda. Isiklikus plaanis on need küll olulised, kuid patsiendi ja tema haiguse vaatevinklist vähetähtsad. Kuidagimoodi ja ka keskpäraselt töötamist ei saa oma tööd väärtustavad õed endale lubada. Patsiendid ootavad, et nad pühenduksid tööajal täielikult tööle, annaksid endast parima. Õeks ei tasuks õppima minna noortel, kellel peamine eesmärk on ühel või teisel erialal diplom kätte saada ning seejärel vaadata, mis edasi saab. Enne valiku tegemist tuleks endalt küsida, kas mul on õetööks kutsumus, kas armastan inimestega suhelda, suudan taluda haigete ohkeid, kaebamisi ja vahel kapriisegi ning mõnikord ka lõhnu, mis pole just kõige meeldivamad.
Enamik õdesid, kes mind ümbritsenud, on just sellised, nagu kirjeldasin. Nagu teisteski ametites, piirdub õdede tööaeg kindlate tundidega. Neil peab olema aega puhkuseks, vaimsete ja füüsiliste jõuvarude taastamiseks, pereliikmete, sõprade ja tuttavatega koos olemiseks, harrastusteks jne.
Samas on õde selles mõttes eriline amet, et sellega käib kaasas moraalne kohustus ja valmisolek siduda end oma elukutsega nii-öelda kakskümmend neli tundi päevas. Mina olen väga erinevatel kellaaaegadel saanud asjatundlikku nõu oma naabruses elavalt õelt Enelt. Kord leidis ta nutika lahenduse ka siis, kui ma maja välisuks lukus oli ning ma ei saanud saanud seda ise avama minna. Ainult häid sõnu ütlen ka oma perearsti Terje Pruusi pereõele, kellel jätkub alati aega kuulata, tarkust soovitusi jagada kas oma teadmistele tuginedes või tohtriga konsulteerides.
Staažika patsiendina olen aru saanud, et õde pole mitte ainult arsti poolt määratud korralduste elluviija ravikuuris, vaid tal tuleb täita ka spetsiifilisi ülesaneid ja sageli iseseisvalt otsustada. Parima tulemuse nii haiglakeskonnas kui ka ambulatoorses ravis annab arstide ja õdede hea koostöö. Jõgeva haiglas ravil olles olen kõige rohkem kokku puutunud arstide Vilve Vendi, Kalle Piiskoppeli ja raviasutuse püsima jäämise ja arengu eest võitleva haiglajuhi Peep Põdderiga ning märganud nende silmapaistvalt usalduslikku ja lugupidavamat suhtumist õdedesse.
Kiirabimeedikud on mind on üsna sageli kodus külastanud ja vajadusel ka haiglasse sõidutanud . Nad kõik on professionaalid, kuid isiklikult olen kõige paremat mõistmist tundnud kiirabitöötajatelt, kes elavad Jõgevamaal. Väikelinna meditsiini väärtus seisneb kogukonnatundes, kus arstid, õed, patsiendid üksteist hästi tunnevad.
- mail (sel päeval 1820 sündis kaasaaegse õenduse rajaja, maailma esimese õdedekooli juhataja Florence Nightingale – toim) tähistakse rahvusvahelist õdede päeva. Soovin, et õdedel oleks oma töös ja eraelus palju-palju säravaid hetki, tugevat tervist ja energiat. Õenduskunst on hoolivuse- ja armastusekunsti üks eredamaid peegeldusi.
VALVE PINT, tänulik patsient
