Igal aastal hakkavad jõulud justkui järjest varem. Linnaplatsidele plaanitud jõulupuud jõuavad vaevu ära oodata, mil mardisantide jalajäljed seal jahtuvad, kui juba ongi nende kord.
Üldiselt oleme selle tulipalava jõulurutuga juba harjuma hakanud ja ehk polegi paha, kui meie pika pimeda aja kaks kuud tänu glögi- ja piparkoogilõhnale, vürtsikatele-rammusatele toitudele ja küünalde soojusele rõõmsamad ja järelikult ka lühemad on.
Üks tõrvatilk tuleb paljudel meist siiski selles magusas ootuse-plaanimise meepotis ära maitsta, ja seegi jõuab iga aastaga järjest varem kohale. Just nimelt, jutt käib ikka neist postkasti potsatavatest pühadekaartidest ja muudest jõulutarvikutest, mida keegi tellinud pole ning mille kaaskirjas kinnitatakse, et maksmine on vabatahtlik ja tagastada pole saadetist vaja. Siiski on igaks juhuks lisatud maksekorraldus ja mainitud summa, mida oodatakse. Nii on OÜ SJK-Kirjastus toiminud juba aastaid ning selliste pakikeste saajate nõutus, hämmeldus ja pahameel on jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes…
Summa, mida kopsaka ümbrikutäie eest maksta soovitatakse, on ka järjest kasvanud, ja kuigi saatja saajale kohustusi ei pane, on ilmselge, et rõhutakse tema südametunnistusele. Me ei ole harjunud midagi tasuta saama, ammugi mitte inimestelt, kellele saatus nii kehvad kaardid kätte on jaganud, et nad eluaeg suuremal või väiksemal määral kaasinimestest sõltuvad.
Kui ei võtakski praegu taas üles korduvalt käsil olnud teemat, kas ja kui palju saavad sellest summast enda käsutusse vaprad kunstnikud ise, eriti meie, Eesti omad, sünnib ikkagi mitmeid küsimusi.
Kui maksmine on vabatahtlik, miks ei võiks siis summagi olla vabatahtlik? Ehk laekuks siis kõnealusele arvenumbrile lõppkokkuvõttes rohkem raha, kui seda praegu koguneb, sest väga paljud on sellisest, olgem ausad, väljapressimise maiguga heategevusest tüdinud ja saadavad kaardipaki tagasi. Kellel selline postioperatsioon tülikas, kuid ülearust raha kah pole, jätab kunstitööd lihtsalt sahtlinurka, sest paberkaarte saadetakse ju järjest vähem ja need, kes seda teevad, tahaksid ise otsustada, millise pildi taha oma head soovid kirjutada.
Loomulikult on need kunstitööd väga ilusad, aga saata igal aastal sõpradele-sugulastele sama päritolu kaardid… Teadagi jääb selline saadetise eiramine inimese südametunnistust vaevama, sest oleme harjunud head tegema, nõrgemaid toetama-märkama. Lähenev jõuluaegki on ju tulvil heategevuskontserte ja – müüke, poodide vastavasisulisi kampaaniaid, et kehvemates peredes või lastekodus kasvavad lapsed mõne oma unistuse täide saaksid viia. Kes vähegi saab, see aitab, aga – vabatahtlikult ja oma rahakoti paksusele vastavalt.
Miks ei võiks sama võimalust pakkuda ka SJK-Kirjastus? Või laekub sel moel sundkingi saanute südametunnistusele rõhudes tõesti nii suur summa, et mõneeuroseid annetusi pole tarvis?
KAIE NÕLVAK
