Streik ehk muudab midagi

Õpetajate suuremast streigist hakati rääkima mullu sügisel, kui Toompeal toimus väikesearvuline hoiatusstreik. Riigieelarve oli paigas ja peaminister raius kui rauda, et õpetajatele palgatõusuks raha ei ole. Streikimise asemel soovitas mullu hilissügisel valitsusjuht minna õpetajatel tänavale automaksu koguma. See oli õli tulle valamine.
Streik tekitas vastukaja ka lapsevanemates. Õpetajad nõuavad palka 120 protsenti riigi keskmisest. Kas seda ei ole riigile raskel ajal mitte palju? Paljudes ettevõtetes on vahetustega töö eest töölise palk õpetajate omast oluliselt väiksem. Pinged on õhus. Vanemad ei tea sedagi, kas streigi ajal õppimata jäänud tükid tuleb võtta hiljem järgi või mitte. Lünka hariduses ei saa lubada. Võrrand on mitme tundmatuga. Üksmeel puudub õpetajate endigi seas.
Streigi ettevalmistamine on läinud üle kivide ja kändude. Algul olid kõik õhinal valmis määramata ajaks tööseisakut pidama, ent nüüd selgub midagi muud. Koolid, kus on sõlmitud õpetajatel kollektiivleping, saavad meelt avaldada vaid kolmepäevase toetusstreigiga. Noored pedagoogid ei ole valmis streigilippu nii kõrgel kandma kui vanad olijad. Noortel on kaelas laenud ja liisingud, mis tahavad maksmist. Streigipäevade eest aga palka ju ei maksta. Rahakott jääb kõhnemaks, pank aga laenumakse tasumisel hinnaalandust ei tee. Mis mõte on streigil, kui see midagi ei muuda. Haridusminister võiks ettepaneku teha, millega omavalitsused aitaksid tasuda hoopis talvel kütte- ja elektriarveid. Ehk tasuks mõelda autokompensatsiooni pealegi. Võimalusi õpetajate aitamiseks on, kui vaid tahta.