Kas kujutate ette olukorda, kus pimesoolepõletikuga last ei saa opereerida või jääb vanaemal puusaliiges vahetamata või peab rasket kopsupõletikku põdev ema ennast ise kodus ravima, sest nende haiguste ravimiseks vajalikke arste ei ole lihtsalt kuskilt võtta? Ka mina ei kujuta seda olukorda hästi ette, kuid see on Eesti tervishoiu tulevik, kui me ei asu süsteemi ümber korraldama ning tervishoiutöötajate lahkumist peatama. Pea terve kuu väldanud tervishoiutöötajate streigi eesmärgiks oli juhtida avalikkuse tähelepanu just nendele probleemidele.
Keegi ei soovi võtta vastutust
Mitmel pool on räägitud üksnes arstide palganõudmistest, sest seadus võimaldab tervishoiutöötajatel streigi puhul nõuda ainult palgatõusu, mitte süsteemi muudatusi. Aga just viimast nõutaksegi. Tervishoiutöötajad ootavad muudatusi selliselt, et süsteem oleks selgelt juhitav, et tervishoius oleks rohkem raha, et töötingimused ja tööaeg oleksid täpsemalt määratletud ning arstidel, õdedel ja hooldajatel ei tuleks kogu aeg ilma palgata ületunde teha.
Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus enamik arst-residente on kaalunud Eestist lahkumist ning uusi arste tuleb peale vähem, kui vanu ära läheb. Seetõttu pole täna Eestis minu teada ühtki haiglat, kus poleks arste juurde vaja.
Küsimusele, miks streigil lubati nii kaua kesta, on tegelikult väga lihtne vastus – keegi ei soovi vastutust tervishoiusüsteemi eest enda peale võtta. Viimased üheksa kuud on Eesti Arstide Liit nõudnud kollektiivleppe sõlmimist ning läbirääkimiste alustamist. Haiglate Liit on aga vabatahtlik ühendus, mis ei saa tervishoiu rahastamise küsimuste üle otsustada. Haigekassa saab seda teha vaid juhul, kui valitsus eraldab raha või võimaldab kasutusele võtta näiteks jaotamata kasumi. Sotsiaalministeerium on aga kinnitanud, et nemad meditsiinitöötajatega läbirääkimisi ei pea, sest palgaküsimused olevat vaid meedikute ja haiglajuhtide vaheline küsimus. Niisiis puudub täna Eesti meditsiinis asjatundlik riiklik juhtimine ning lahendust tervishoiusüsteemi parandamiseks ei paista.
Palgatõusu peab tagama haiglate liit
Ometi on praegune valitsus tervishoidu juhtinud juba viimased viis aastat, mistõttu on ministrile kõik probleemid juba ammu teada, kuid siiani ei ole midagi ette võetud. Veelgi enam – kriisiaastatel tehtud kärped on tervishoiusüsteemist raha hoopis välja viinud. Ravimite käibemaksu tõstmisega viielt protsendilt üheksale kaotas enim haigekassa, kes maksab kinni keskmiselt 63 protsenti ravimite hinnast.
Lisakulu tuli katta niigi pingelise eelarve teiste teenuste arvelt. Samuti ei ole juba alates 2009. aastast täidetud tervishoiuteenuste korraldamise seadust, mille alusel tuleks haiglate ehitise kulum katta otse riigieelarvest, mitte ravirahadest. Valitsus on seaduserikkumist põhjendanud rahaliste vahendite nappusega.
Nüüd, streigi lõppedes, on pandud aga meditsiinitöötajate palgatõusu surve haiglate liidu õlule, samas kui sotsiaalminister Pevkur keeldub kasutamast olemasolevaid rahalisi vahendeid. Streigi lõpetamiseks lubatud palgatõusust poole peavad maksma haiglad, millest maksavad, pole aga selge, sest haiglate rahalised vahendid tulevad enamasti haigekassast.
Kui haiglad peavad palgatõusuks vahendeid leidma mingite seesmiste reservide arvelt, siis nendeks on kas patsiendi omaosaluse tõus või haigekassalt saadavate vahendite eest ettenähtust väiksemal hulgal teenuste osutamine.
Ühel juhul teenused patsiendi jaoks kallinevad, teisel juhul järjekorrad pikenevad. Nii jätab sotsiaalminister kavalusi kasutades mulje, et streigi tulemusel vähenes arstiabi kättesaadavus. Samas on haigekassal 136 miljonit eurot jaotamata tulemit ning 200 miljonit eurot reservi, mis konsolideeriti riigieelarve ilustamiseks Riigikassase. Niisiis on tervishoius kasutusele võtmata päris suured summad, kuid Pevkur ei luba seda teha. Ikka selleks, et olukord enda kasuks mängida.
Ettepanekud on tehtud
Valitsuskoalitsioon on rõhutanud, et tervishoiusüsteemi ümberkorraldamiseks vajalik lisaraha saab tulla vaid teiste valdkondade või sisemiste ressursside arvelt. Tegelikkuses on mitmeid võimalusi, kuidas suurendada haiglate eelarvet ning lappida tervishoiusüsteemi murekohti. Keskerakond on korduvalt teinud ettepanekuid tervishoiusüsteemi parendamiseks. Esiteks tegime ettepaneku suunata 20 protsenti alkoholi- ja tubakaaktsiisist otse haigekassa vahenditesse, et ennetada alkoholi ja tubakatoodete põhjustatud tervisekahjustusi ning ravida nende tarbimisest tingitud tagajärgi. See tooks tervishoidu sisse täiendavalt 74 miljonit eurot.
Teiseks tegime ettepaneku, et tervishoiuteenustele kehtestataks 0protsendiline käibemaks, mis võimaldab haiglatel sisendkäibemaksu tagastust saada.
Arvestuslikult jääks Eesti haiglatele sellise tagastuse korral eelarvesse alles 36 miljonit eurot, mida saaks investeerida tervishoiusüsteemi parendamiseks ning näiteks residentide töö paremaks tasustamiseks, mis omakorda hoiaks tulevased arstid kodumaal.
Arstiabi paremaks kättesaamiseks patsientidele on tervishoiutöötajate lahkumise pidurdamine ja tervishoiusüsteemi lagunemise peatamine vältimatult vajalik, seda nõudsid ka streikijad. Kuigi streigi ajal jäi ära tuhandeid visiite, võidavad patsiendid streigist pikemas plaanis, sest eesmärk on hoida Eesti spetsialiste kodumaal, mis aitaks näiteks ka ravijärjekordi lühendada. Senini on tervishoid olnud haiglajuhtide ja meedikute enda asi, loodetavasti saab sellest aga streigi tulemusel ka riiklik küsimus. Mitte kõik arstid, õed ja hooldajad ei soovi Eestist lahkuda, kuid ülemäära suur töökoormus sunnib sellele mõtlema ning valitsuse soovimatus probleemiga tegelda ei jäta muud valikut.
i
VIKTOR VASSILJEV, riigikogu sotsiaalkomisjoni liige, Keskerakond
