Nädalavahetusel toimus Tallinnas spordisuursündmus Ironman, kus teenis väärika naiskonnavõidu ka meie oma Saskia Alusalu, kes läbis seni pikima rattadistantsi. Ometigi tegi oma elu ilmselt suurima spordialase pingutuse Raivo E. Tamm, kellele kutsuti jooksudistantsil kiirabi, kuid nähes, et meedikuid ei tule, otsustas mees edasi joosta. Külm vesi ajas võistlejate sõrmed ja varbad krampi ning tegi olemise raskeks. Kuum päike paistis lagipähe ning muutis enesetunde kohutavaks. Sellest hoolimata tuli näitleja finišisse, nägu naerul.
Mõned päevad pärast Ironmani võistlust küsivad ajakirjanikud, et kui Raivo E. Tamm täispika triatloniga maha sai, mida siis keskmisest suurema vööümbermõõduga Eesti mehed, kes kommentaariumis hauguvad, teinud on.
Kus siis kõik on?
Sellise sõnavõtu kommenteerijad jagunevad kaheks: ühed, kes hindavad Raivo E. Tamme vormi ning soovivad talle edu ja jaksu tervisliku eluviisiga jätkamises, sest 20 kilogrammi kaotamine sobib näitlejale hästi. Teised leiavad, et Ironman ei ole ühelegi sportlasele tervislik ning on mõttetu eneselõhkumine, mille tagajärg on intensiivpalat või surnuaed. Siinkohal ei taipa ilmselt ükski ülaltoodud pahane kommentaator, et istuv eluviis, halb toidulaud ja olematu liikumine viivad samuti kas intensiivpalatisse või surnuaeda.
Omajagu õigus on ju mõlemal osapoolel. Ent õhtuti terviserajal rulluisutades või joostes kipub mõte ikkagi ajakirjanikuga samale joonele: kus siis kõik on? Ärge saage valesti aru: terviseradadel liigub õhtuti rahvast palju, ent neid, kes sinna rajale kas või kõndima peaksid tulema, ei paista. See kommentaariumis õelaid märkusi tegev keskmisest suurema vööümbermõõduga mees (või naine) jätab terviserajale minemata, rääkimata mõnest mõistliku pikkusega spordiürituse väisamisest. Viimaseid, muide, on palju, nendel osalemiseks ei pea isegi ennasthävitavalt pingutama, piisab lihtsalt läbimise rõõmust ja oma kehale väljakutse esitamisest.
Vanuse kasvades sport põõsasse
Arvamuslugu lugenud pahane kommentaator palub nii Raivo E. Tammel kui ka mõnelgi teisel passi vaadata, sest mida vanemaks inimene saab, seda enam suureneb südame äkksurma oht. Näiteid selleks ei pea kommentaator kaugele minema otsima: möödunud jõuludel lahkus suusarajal teenekas Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm ning mõned kuud hiljem suusamaratonil osalenud sama ülikooli professor. See annab just kui alust arvata, et vanuse kasvades võib sportlikud eluviisid põõsasse visata ja jalad seinale lüüa. Olgu öeldud, et kumbki kõnealune mees ei läbinud suusaradasid esimest korda, vaid olid suusatanud aastaid. Südame äkksurm võib niita ka paarikümneaastasi, mitte ainult neid, kel passi vaadata soovitatakse.
Ajal, mil inimesed järjest enam istuvad ja kiiresti kättesaadava toidu järele haaravad, on raske leida motivaatoreid, mis sunniks rohkem liikuma ja oma toidulauda mitmekesistama, sest kergem on diivanil logeleda kui sporti teha. Selles osas on Raivo E. Tamm, Saskia Alusalu ja paljud teised sportlased suure töö ära teinud, sest tänu neile saavad tuge ja indu ka need, kes muidu spordi poole ei vaatakski. Ja kui indu saanu leiab õhtuti tunni või kaks, et kergliiklusteel kiirema tempoga kõndida, siis on sportlaste pingutus asja ette läinud. Ajal, mil riigiisadele meeldib kõike maksustada, püüdes sellega vähendada näiteks magusa ja alkoholi tarbimist, ei mõelda, et reklaamides paremat toitu, tehes soodustusi puu- ja köögiviljadele või spordiklubide külastamisele, on suurem tõenäosus, et midagi paremaks muutuks. Tõsi, muutused võtavad ilmselt aastakümneid, kuid pikemas perspektiivis paneksime aluse tervemale ja sporti rohkem armastavale ühiskonnale.
Selle asemel, et käskida teistel kommentaariumis passi vaadata, võiks vihane kommentaator ise passi järele haarata ja mõista, et sportlik ja tervislik eluviis on pikema elu pant, mitte selle lõpp. Sportimiseks pole vaja kallist varustust või uhkeid riideid, piisab enam-vähem tervetest dressidest ja tahtest oma keha ja meele jaoks midagi ära teha. Ajaga, mis kulub vihaste kommentaaride kirjutamisele, jõuab paar kilomeetrit õues jalutada. Pärast seda valdab inimest mõnus rammestus, tema pea on klaarim ja mõtted selgemad.
KERTTU-KADI VANAMB, ajakirjanik
