Raivo Matela on end oma tegudega jäädvustanud nii Jõgevamaa spordi kui ka kaubanduse ajalukku. Talle tõid kuulsust saavutused maadluses ja tõstmises ning paljudes imetlust tekitanud jõunumbrid. Küllap just spordimehe ramm ja osavus ergutasid Matelat füüsiliselt vastu hakkama ka nõukogude julgeolekutöötajatele.
Raivo Matela, toonase nimega Robert Martinson, sündis aastal 1910 Peterburis. Tema isa ja ema Jaan ja Emma Martinson olid pärit Salla vallast Emu külast. Eestist rändasid nad Venemaale tööd otsima.
“Mu vanaisa oli treial Putilovi sõjatehases. Märkimisväärselt hea teenistus võimaldas saada veduritehase aktsionäriks ja muretseda Peterburi kesklinna kahekordse maja. Kui poliitilised olud muutusid, mõtlesin, et peaks Peterburi linnapea Anatoli Sobtšakilt uurima, mis seisus mu vanavanemate vara on. Reaalne kavatsus see polnud, pigem lõõpimine,” rääkis Raivo Matela poeg Valdo Matela, kes on sündinud 1942. aasta 10. mail.
Koos Johannes Kotkasega treeningul
“Isa on meenutanud, et maja teise korruse suures toas oli raudteemakett, millega ta koos vend Valteriga mängis. Ilusad ja rahulikud ajad möödusid aga peatselt. Algas esimene maailmasõda, 1917. aasta veebruarirevolutsioon ja oktoobrirevolutsioon. Vanaisasse suhtuti kui kapitalisti ja bolševikud tapsid ta. Piltlikult võib öelda, et Lenin viskas ta Neeva jõkke.
1920 kolis Valdo vanaema oma poegadega Eestisse. Et raha oli kullana alles hoitud, oli tal võimalik osta Tallinna Nõmmele Paiste tänavale maja. Raivo ja ta vend hakkasid õppima Nõmme gümnaasiumis. Raivo vend Valter lõpetas kooli cum laude, temal endal jäid siiski õpingud pooleli: sugulasest laevakapten kutsus ta jungana merd sõitma. See oli võimalus maailma näha ja noormees võttis ettepaneku vastu. Merereisid viisid Raivo Matela Saksamaale, Hollandisse, Taani ja mujalegi.
Nõmmel elades käis ta aga samadel maadlustreeningutel Johannes Kotkasega. Tema mälestuste järgi oli Kotkas pikk ja kõhn suurte kõrvadega poiss, kellel ei paistnud pealtnäha olevat mingeid maadlejaeeldusi. Töökusest ja järjekindlusest sai aga alguse tema tee tippsporti.
Robert Martinsonist sai Raivo Matela 1936. aastal nimede eestistamise aegu. Tema vend Valter, kes lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja õppis Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa sõjaväeakadeemiates, võttis aga nimeks Valdo Matela. Tema järgi sai endale eesnime ka vennapoeg.
Jõgeval tekkisid legendid
Aastal 1937 kolis Raivo Matela elama Jõgevale. Kergekeskkaalu maadlejana oli ta spordiseltsi Kalju mitmekordne meister ja sel spordialal üks tugevamaid kogu Tartumaal. Oma kehakaalus oli ta ka seltsi tugevam tõstja. Matela mängis edukalt jalgpalli ning lõi kaasa võimlemisrühmas, kus harrastati akrobaatilist võimlemist.
Valdo Matela sõnul oli tema isa sportlasena atleet ja jõumees. “Meelelahutuseks tegi ta ka mitmeid atraktiivseid jõunumbreid. Räägitakse, et Jõgeva raudteejaamas võttis ta vagunist 100kilose kaubakoti, millele otsa palus istuda talumehel, ja viis kogu koorma hobuvankrile.
Isa alustas Jõgeva Majandusühistus tööd sellina. Ettevõtte töötajatest tegelesid mitmed teisedki aktiivselt spordiga ja kuulusid spordiseltsi Kalju,” rääkis Valdo Matela.
Abistas metsavendi
Pärast teist maailmasõda töötas Raivo Matela kaupmehena Saduküla, Pedja ja Laiuse poes. Viimases ta ka arreteeriti kui poliitiliselt kahtlane element. “Hiljem on selgunud, et teda süüdistati metsavendade abistamises. Kahtlustusteks andis põhjust asjaolu, et nn Matela kauplusi metsavennad ei rünnanud. Isa aitas tõepoolest toidu- ja tarbekraamiga metsavendi. Mullegi on mitmed vanemad mehed tunnistanud, et nad on elus tänu mu isale,” rääkis jõumehe poeg.
Ülekuulamisel Tartus Riia tänava majas, mida rahvasuus halliks majaks kutsuti, tõmbas Raivo Matela põranda küljest lahti kronsteiniga kinni olnud tabureti ja peksis sellega läbi julgeolekutöötajatest ülekuulajad. Võimuesindajad omakorda lõid tal sisse lõualuud ja hambad.
Represseerituna saadeti Raivo Matela Omskisse, tema abikaasa aga mujale kaugemasse paika.
“Kui mu vanemad oleksid küüditatud, oleks mindki Siberisse viidud, aga nad arreteeriti ja mina jäin vanatädi kasvatada,” meenutas Valdo Matela.
“Tänu kaubanduse tundmisele ja vene keele oskusele sai isast vangilaagris vabakäiguvangiperioodil varustaja. Pärast Siberist naasmist 1956 töötasid isa ja ema Palamuse kaupluses. Abiellunud olid mu vanemad 1940. aastal Laiuse kirikus,” lisas ta.
Siberi vangipõli röövis Raivo Matelalt tervise ning ta suri 1968. aastal Jõgeval. “Mulle on spordifanaatikust isa igavikuteele lahkumine meelde jäänud ka seoses sellega, et kurb sündmus toimus Mexico olümpiamängude ajal,” lausus Valdo Matela.
Isalt spordipisiku saanud Valdol on kõige paremad saavutused kiiruisutamises ja kuuekümnendatel aastatel kulus ta ka Eesti koondisse.
Valter Martinsoni ehk Valdo Matela seeniori elu lõppes traagiliselt teises maailmasõjas.
“Ajal, mil sakslased juba Eestis olid, otsustas Inglismaa 26 Briti sõjaväekoolides õppivat Eesti ohvitseri Nõukogude Liidule välja anda. “Küllap arvas Churchill, et õppinud sõjamehed kuuluvad taganevale Punaarmeele marjaks ära. Siin saadi sellest muidugi teisiti aru. Relvi kandnud ohvitserid võeti Narva lahe sadamas vastu automaatidega. Tulevahetuses püüti põgeneda, mis õnnestus vaid ühel,” kirjeldas Tiit Lääne 1991. aasta 21. veebruari Maalehes sündmust, milles Valdo Matela hukkus.
Teistel andmetel olevat ohvitserid viidud Siberisse ja seal maha lastud.
JAAN LUKAS
