Eelmisel nädalavahetusel torkasid mulle mitmed inimesed käe pihku ja küsisid siira murega: “Mis toimub, Ivari?” ja “Mis Eestist saab?” Päikeselisi puhkepäevi tumestasid paljude jaoks ärevad teated Toompeal järjest tuure koguvast valitsuskriisist. Tunnistan, et jäin vastamisel üksjagu kimpu, sest sotsiaaldemokraatide seniste koalitsioonipartnerite viimase aja sammud olid mulle sügavalt arusaamatud.
Inimestest on kahju
Täna mõistavad isegi põhikooli lapsed, et kõiksugu jutud töölepinguseadusest ja töötukassa päästmisest on vaid suitsukate selleks, et sotse valitsusest välja puksida.
Taolised loosungid muudab absurdiks kasvõi meie erakonna viimane lepitusettepanek, mille taga oli nii Tööandjate Keskliidu kui ametiühingute toetus ning mis lahendab töötukassa rahamure, tõstmata töötuskindlustusmakset üle kolme protsendi.
Mul on tuliselt kahju, et nii on läinud. Mu kahjutunnet süvendab see, et mõnede intriigi püsti pannud poliitikutega olen ma koos mitu puuda soola ära söönud viimases Mart Laari valitsuses.
Kõige rohkem on mul kahju Eesti riigist ja Eesti inimestest, kes lisaks majandus- ja eelarvekriisile peavad nüüd silmitsi seisma ka valitsuskriisiga. Kahjuks on ees terendamas veel sotsiaalkriis, kui kaks paremerakonda peaksid töölepinguseadusest välja rookima needki vähesed hüved, mis aitaksid tuhandetel töö kaotanud inimestel rasked ajad üle elada. Kindlasti ei lepi ametiühingud sellega, kui nende inimeste taskust ühe kuupalga suurune summa ära võetakse.
Riik peab säilitama usaldusväärsuse
Praeguses murdepunktis on põhjust tagasi vaadata oma tööle rahandusministrina, millest tubli pool on kulunud majanduslangusega võitlusele ülemaailmse finantskriisi tingimustes ja järsult halvenenud eelarvepositsiooni parandamisele. Olen kogu selle aja rahvale silma vaadanud ja ilustamata tõde rääkinud.
Valitsusliidus siiani ühiselt langetatud valusad kärped on kõigile hästi teada. Tänu aasta alguse otsustavale 8,5 miljardi krooni kokkuhoiupaketile kuulub Eesti nende seitsme Euroopa Liidu liikmesriigi hulka, kelle eelarvepuudujääk mahub Maastrichti kriteeriumides lubatud kolme protsendi sisse. Väike eelarvepuudujääk tähendab seda, et Eesti riiki ei ähvarda pankrot juhul, kui majanduskriis venib mitme aasta peale.
Olen pidanud rahandusministri ametit tões ja vaimus, seisnud selle eest, et Eesti riik säilitaks oma rahanduspoliitika usaldusväärsuse ja maksevõime, et pensionid ja õpetajate palgad ei jääks kriisi süvenedes välja maksmata. Sotsiaaldemokraadid teevad oma töö valitsuses ausalt lõpuni, nagu tõestavad viimased rasked otsused avaliku sektori kulude koomaletõmbamiseks.
Otsuseid ei saa teha ainult haavatavate arvelt
Kuna viimaste kuude vältel on seniste valitsusliidu kaaslaste kriitikatorm langenud just minu peale, selgitaksin veelkord Euroopa Parlamenti kandideerimise asjaolusid. Mulle on süüks pandud, et ma ei astunud kandidaadina ministrikohalt tagasi. Tegelikult oleks nii minul endal kui minu erakonnal mugavam olnud, kui oleksin varakevadel ameti maha pannud ja kampaaniaga tegelenud. Pidasin aga ausamaks teha kuni europarlamendi valimisteni ministritööd edasi.
Loodan, et paremparteid ilma sotsiaaldemokraatideta 2009. aasta eelarvet kärpides inimestest täiesti üle ei sõida. Paraku on valitsuses juba arutlusel ettepanek vähendada tulumaksuvaba miinimumi määra, mis vähendaks sissetulekuid võrdselt nii 100 000 krooni teeniva suurfirma juhil kui miinimumpalka saaval koristajal. Sotsiaaldemokraatide vastuseisu tõttu on senini jäänud langetamata otsused, mida tehakse ühiskonna kõige haavatavamate arvelt.
iii
IVARI PADAR, endine rahandusminister, SDE
