Sotsiaaldemokraatliku Erakonna volikogu otsustas pühapäeval, et partei vajab enne Riigikogu valimisi endale uut juhatust ja võib-olla ka uut esimeest. Miks viis kuud enne valimisi otsustati partei juhtkonnas muudatused sisse viia ja millist mõju see erakonnale avaldab, räägivad SDE juhatuse liige Jüri Morozov, ettevõtjast SDE liige, endine Rahvaliidu peasekretär Kajar Lember, SDE liige, endine Rahvaliidu Riigikogu saadik Mati Kepp ja Aivar Kokk.Morozov: Pühapäeval toimus erakonna volikogu, kus iga ihukarvaga oli tunda, et poliitiline hapukurgihooaeg hakkab mööda saama. Oli palju ideid, sõnavõtte, küsimusi, rääkimisi. Oli tunda, et volikokku tulnud 54 inimest on täis jõudu ja tahet, et Eesti poliitikas lähiaastatel midagi enamat ära teha, kui seni on tehtud.
Diskussioon oli kohati emotsionaalne, aga sisuline. Põhiteema oli, kuidas oleks sotsiaaldemokraatidel võimalik Eesti poliitikas rohkem kaasa rääkida. Tunnistati, et Eesti areng on seiskunud, majanduses toimub tagasiminek, kuid edasiminekuks ei piisa ühe poliitilise jõu tegevusest. On vaja mõtteid juurde tuua.
Lember: Eesti poliitikas on tunda valmisolekut väikeseks revolutsiooniks. Tahe uue järele on Eestis olemas, näiteks Ühtse Eesti ettevõtmine, see, et Indrek Tarandile anti europarlamendi valimistel 100 000 häält, näitas, et 100 000 inimest saatis parteid n-ö seenele. Kuidas sellest olukorrast edasi minna?
SDEs on suur arvamuste paljusus. Eesmärk on üks, kuid nägemus, kuidas seda saavutada, on inimestel pisut erinev. Mina ei näe selles probleemi, kui erakond uuendab enne Riigikogu valimisi juhatuse mandaadi. Kui Ameerikas selgitab erakond oma presidendikandidaati, siis nad peksavad omavahel aasta otsa mööda riiki ringi, et selgitada välja, millisel kandidaadil on erakonna sees kõige suurem kandepind. Kahe põhirivaali vahel toimuv debatt võimaldab parteil oma seisukohad ühiskonnale selgeks teha ja alles siis minnakse vastaskandidaadiga vastamisi.
Kokk: Rohelised vahetasid oma juhtkonna välja, siis tegi seda Rahvaliit, nüüd on tekkinud sama seis sotsiaaldemokraatide juures. Kui veel kolmel parteil vahetuks juht, siis langeksid paljud pinged ära. Praegu ütleb peaminister, et tema Savisaarega ei suhtle, põllumehed ütlevad, et nemad Laariga ei tahaks suhelda. Võib-olla ongi aeg selleks, et parteide etteotsa tulevad uued inimesed.
Täna ei saa mina aru, mida sotsid tahavad. Kas parempoolsust või vasakpoolsust? Kui Pihl on Tallinnas Keskerakonnaga kokku läinud, siis tähendaks see koalitsiooni vasakpoolega, kas Mikser ja tema taha koondunud inimesed tahavad siis minna parempoolsetega koalitsiooni? See on inimestele selgusetu.
Kepp: SDEs pidanuksid need asjad varem toimuma, sest valimised on väga lähedal. Teisest küljest võtavad sisevalimised pinged maha ja saab uue jõuga edasi minna.
Sotsiaaldemokraatidel on minu meelest vale kuvand, mida tuleb muuta. Jääb mulje, et ta on vaeste ja abitute partei, kuid tegelikult on Pihl pigem võtnud sõna majandus- ja rahandusküsimustes. Kui võtta inglise leiboristid, siis nemad on ka sotsiaaldemokraadid ja valitsesid Blairi vedamisel jupp aega ning nad olid majandusteemades väga tugevad. Mida laiem on kandepind, seda tugevam erakond.
Kas Eestis on mõtet erakondi Euroopa standardite järgi raamistada, sest meie parteide taust on hoopis erinev Inglise või mõne teise vana demokraatia omast? Eesti sotsid pole välja kasvanud ju tööliskonnast, vaid on pigem haritlased.
Morozov: Täpseid paralleele ei saa teistest riikidest tuua. Eesti ühiskond ja poliitilised organisatsioonid on kujunemisjärgus. Kõige suurem probleem sotsidel on, kuidas oma poliitilist sõnumit inimestele arusaadavaks teha.
On see sõnum olemas?
Morozov: Loomulikult on! Aga miks sellest aru ei saada? Sellepärast, et lahendused ei ole lihtsad. Kui Reformierakond käis välja, et me jõuame viie rikkama riigi hulka, siis inimestes tekitas see emotsiooni. Aga kuidas sinna jõuda, selleks ei ole Reformierakond lahendust pakkunud. Sõnumid on populistlikud, aga lahendused on väga keerulised. Sotside häda on selles, et oleme süüvinud teemadesse ja mõistnud, et lahendused ei ole lühiajalised, kuid see ei ole valijale vastuvõetav.
Valijat huvitab ka erakonna siseelu. Asi on lihtne: juunis otsustas erakonna juhatus, et oktoobris toimub üldkogu. Üheks kokkutulemise põhjuseks on asjaolu, et erakonnaga on liitunud palju uusi ja tugevaid tegijaid. Me ei saa minna valimistele, kui need inimesed on aktiivsest protsessist eemal. Et nüüd on sellega kaasnenud diskussioon erakonna esimehe üle, on loomulik, sest erakonnas on niivõrd palju tugevaid tegijaid.
Miks ei lasta Jüri Pihlil ühtki valimistsüklit lõpuni vedada? Eelmiste riigikogu valimiste ajal oli SDE esimeheks Ivari Padar?
Lember: Üldkogu tuleb kokku ja otsustab. Võib-olla Pihl jätkab.
Kokk: Eks see on huvitav, et SDEs hakkavad otsustama endised keskerakondlased ja rahvaliitlased. Mul on endiselt küsimus, kas sotsid on vasakpoolsed või parempoolsed, kellega nad näevad end koalitsioonis? Uus Rahvaliidu juht ütles, et temal on Reformierakond esimene valik. On sotsidel IRL, Keskerakond? Saan aru, et IRLil ja sotsidel on hea, kui keegi võtab valitsusse külje alla, sest Keskerakond ja Reformierakond on suurparteid.
Lember: Eestis on tekkinud olukord, kus Ansip paugutab juba pool aastat enne valimisi uksi ja ütleb mõne erakonna esimehele, et sinuga ma ei mängi. Poliitika peab olema võimalus kompromissideks, mis sõltuvad valimistulemusest. Pikalt võimul olemine on tekitanud ka inimestes tunde, et Reformierakonnale ei nähta alternatiivi, ei suudeta näha, kes võiks veel olla peaminister. Savisaart ei taha ja kedagi teist ka pole.
Väga pika pingiga sotsidel on täna võimalus välja pakkuda selge alternatiiv. Eestis on persoonide-keskne poliitika ja meil tulebki välja tuua persoonid, et näidata inimestele, milline on alternatiiv.
Morozov: Eelmisel korral vastandus Reformierakond samuti Keskerakonnale. Nüüd hakkab sama teema jälle peale. Valimistulemus on see, mille põhjal otsustatakse, milline kooslus kõige parema tulemuse annab. Minu arvates on Eestile perspektiivis kõige halvem, kui jääb kaks parteid.
Kepp: Poliitika ongi kompromisside tegemine ja mina ei vastandaks parteisid üldse. Valimistulemused on üks asi ja teiseks ei saa enne valimisi must-valgel paika panna, kuidas üks või teine partner koalitsioonis sobivad.
Kes sotside esimeheks, teie peaministrikandidaadiks kõige paremini sobiks?
Morozov: Pink on päris pikk ja küsimus pole peaministrikandidaadis, sest siin võiks moodustada üks-kaks-kolm varivalitsust.
Läbi on käinud peamiselt Sven Mikseri ja Jüri Pihli nimi.
Morozov: Jüri Pihl, Sven Mikser, Indrek Saar, Eiki Nestor, Marju Lauristin, kuni vana Tarandini välja. Inimesi, kes veaksid välja, on palju. Meil ei pea olema üks väga särav nägu, kes veab teisi edasi. Mina pooldan seda, et hulk inimesi loob erakonna näo ja üks on selle ees, kusjuures kõneisikuid peab erinevatel valdkondadel olema rohkem.
Kokk: Peaasi, et ei juhtuks see, mis Roheliste ja Rahvaliiduga on juhtunud, et sisemise võitluse tulemusel on mõlemal valimiskünnist ületada väga raske. Oleks väga kurb, kui sisevõitluste tagajärjel üks partei ära kaob.
Sisevalimised ja debatt erakonnas on väga õige, kuid inimesed ei saa sellest aru ja tõlgendavad seda kui lakkamatut võimuvõitlust.
Morozov: See on tõesti uudne ja inimestele kohati arusaamatu, et selline aktiivne protsess on ühes erakonnas toimumas. Minu jaoks ei ole see negatiivne, sest mitte keegi ei pauguta uksi, keegi ei solvu. Diskussioon ei käi mitte inimeste üle, vaid ideede peale.
Kepp: Kõik see on vajalik ja õige, kuid teatud piirid on sellel ka, millest alates tuleb juhtimist konkretiseerida. Rahvaliitu näiteks võttes: kui liiga juhikeskseks läheb, võidakse teelt kõrvale kalduda. Erinevaid vaateid tuleks arvestada, kuid laadaks ei saa ka minna.
Morozov: Eesti erakonnad on muutunud liiga korporatiivseiks ehk igasugune poliitiline diskussioon on lõppenud. SDE ei ole korporatiivne erakond, siin on põhimõtted, maailmavaade ja väärtushinnangud, mille üle diskuteeritakse. See tagab, et inimesed ei pauguta uksi, vaid vaieldakse, arutatakse. See on uus kvaliteet Eesti poliitikas.
Kokk: Kui ma enne küsisin, et kuhupoole te suundute, siis te kõik vastasite, et vaatame, kuidas valimistulemused on, ja läheme sinna, kuhu võetakse. Teil pole nägemust, milline see sotsiaaldemokraatia on. Kahjuks ei suuda me ajakirjandusest välja lugeda, mis on teie sõnum. Mina kui valija sooviksin teada saada, keda ma valin, kas vasakpoolset või parempoolset? Täna ma ei tea, kummale poole SDE läheb.
Morozov: Suund on väga selge: sotsiaaldemokraatlik poliitika peaks olema Eestis valdav ehk koalitsiooni eesotsas peaks olema sotsiaaldemokraatlik jõud. Selleks võib kuluda mitu valimisperioodi, kuid suund on selline. Põhimõte on selles, et riiki peab arendama tasakaalustatult. Meie keskmine kodanik peab olema jõukas, mitte et rikkus on jagatud 5-10 protsendi inimeste vahel. Sõnum on selge, kuid tee selleni on keerukas.
ARVED BREIDAKS
