Tänavune koolitus aga oli tavapärasest erinev. Kui eelmistel aastatel on jäädud tubaste tegemiste juurde nagu psühhodraama ja kunstiteraapia, siis seekord otsustati minna suisa metsa, et seal üks seiklusmäng maha pidada. Seiklusmängu juhendajaks ja ka meeskonnatöö eestvedajaks oli seekord Invicta treener Margus Alviste, kes on nime teinud juhtimisalase koolitusspetsialistina ka Jõgevamaal.
Vaatamata juba mõnda Eestimaad tabanud vihmauputusele julges kaasa tulla üsna suur seltskond, mis oli küll selgelt kaldu õrnema soo kasuks. Kokku oli seiklema tulnud kakskümmend sotsiaaltööga tegelevat spetsialisti üle Jõgevamaa: Palamuse, Pajusi, Põltsamaaja Tabivere vallast ning Jõgeva linna asutustest.
Ootamatusi nagu varrukast
Nii nagu iga seiklus, algas ka meie oma ootamatustega. Teadsime vaid, et meid ootab Paide mail Väätsal instruktor, kes õpetab, kuidas metsas käituda. Mõned meie seast olid juba üsna kogenud metsaskäijad, nii ka siinkirjutaja, kellele alguses saabuv päev mitte just eriti põnev ei tundunud.
Kui meie autokolonn aga Väätsa lähistele jõudis, seisis äkki meil põigiti ees Kaitseliidu maastur. Range olemisega mundrikandja astus ligi, kontrollis meie dokumente ja palus auto parklasse viia.
Järsku oli tõesti tunne, et oleme vist sattunud mingisse eksitusse ja meie hea plaan seiklema minna lõpeb kiiresti.
Tegelikkuses oli see meie seiklusmängu algus, sest peatselt saime teada meie mängu legendi ja siis sai nii mõndagi selgemaks. Nimelt tuli meil otsida kaht riikliku tähtsusega saadetist, mida üks hull püüab endale hoida. Pikkade läbirääkimiste tulemusena oli see hull nõus need kastid kaitseliitlastele loovutama, kui nad leiavad ühe tsiviilisiku, kes nõustub temaga asjade peitmise mängu mängima.
Kasutasid esimest korda raadiotelefoni
Nii algaski meie seiklus, mis kujunes oodatust kuivemaks ja lõbusamaks. Oma julgus tuli proovile panna võõraste inimeste käest üsna tobedaid küsimusi küsides, mõned meist said sumbata soojas vees, tuues ära sohu kukkunud kirju.
Päris mitme jaoks oli kindlasti elamuseks ka esimest korda elus raadiosaatjaga rääkida. Ja kõik said avardada oma kaardilugemise ja looduse tundmise oskusi. Kaardi abil metsas ei tule just tihti orienteeruda. Eks aja ju see igaüht segadusse, kui kaardil on näha selgelt kolme teeotsa, aga looduses on neid vaid kaks; kolmas lõpeb aga tühermaal, enne kui õieti alatagi jõuab.
Tasapisi õpiti aga teineteisele lühidalt ja selgelt asju seletama ja kadus ka kartus nähtamatu sideme vahel, mis kulgeb eetrina üle künka, kuhu silm nägema ei ulatu. Peagi jõuti ka järeldusele, et kui keegi annab sulle raadiotelefoni teel nõu, siis ta ei pruugi olla ennasttäis targutaja, vaid teabki midagi sinust paremini. See oli minulegi parim kogemus, mida ma selles mängus kaaslasi jälgides sain.
Lõpuks leidsime otsitud oranzid kastid kätte. Selgus, et seal oli meie toit. Tagasiteel võttis aga üks ?hull maanteeröövel? osa meie seltskonnast pantvangiks ning röövis meie veoauto. Tuli teha käigupealt plaan, kuidas inimesed ja auto vabastada.
Kõigile tundus see algul väga raske ülesandena, kuid me otsustasime teha väga lihtsalt. Meie plaan oli järgmine: seista auto ette ja see kinni pidada, siis hull mees välja meelitada valega, et oleme eksinud, ja lasta omadel autokabiini pugeda.
Kõik õnnestus, sest nii nagu ühes õiges seiklusmängus kombeks, loeb hea idee ja õige olukorra hindamine enam kui jõud. Saime oma auto, söögimoona ja kadunud kaaslased tagasi ilma vägivallata.
Kogu meie mäng oli väga turvaline, sest alati oli meiega kaasas keegi kogenud ?metsamees?, kes pidas sidet teiste gruppidega.
Üks oluline asi, mis seiklusmängu juures kandva tähtsusega, on mängu tempo. Et meie rühm oli üsna roheline metsaskäija, siis olime kella kuueks juba mõnusalt ringikolamisest väsinud ja jäime laagrisse. Paljude jaoks oli kindlasti ka elamuseks suurte sõjaväetelkide ülessättimine, sest sedagi pidid naised ise tegema. See nööridega jahmerdamine oli aga üsna lõbus ja tegi palju nalja.
Usaldus suurenes
Lõkke ääres sai öösel tutvusi sobitatud ning nii mõnigi telefonist kostnud hääl ka lõpuks ometi reaalse inimesega kokku viidud. Ühine ingveritee joomine ja pannkookide söömine tekitas sooja koduse tunde ja lugude rääkimine sai hoo sisse. Lõpuks tuli ka öine vihm, mis tõi kaasa mõnusa une neile, kes lõkkevalves ei pidanud olema. Eks ole sellelgi tegevusel sotsiaaltöötajale mõneti sümboolne tähendus.
Pärast koolitust sai Eha Anslanilt ka küsitud, miks sotsiaaltöötajatele niisugust koolitust vaja on.
?Põhiline on see, et inimesed, kelle kootööst sõltub inimeste abistamine, peavad üksteist väga hästi tundma, et tulemus oleks parim. Meie igapäevane elu on täis suhtlemist, kuid kahjuks ei tee tänapäevased sidevahendid usalduslike suhete leidmist kergemaks. Kui ühe alaga tegelevad inimesed saavad kogeda tunnet, mis tekib mõnda probleemi päris ninapidi koos lahendades, siis pärast usaldatakse kolleegi ka telefonitsi suheldes palju rohkem. Suurem usaldus, tihedam koostöö tähendab aga kliendile kiiremat ja läbimõeldumat abi,? ütles Anslan.
ILMAR PAJUMÄGI
