Sõpruse park on ainus Nõukogude ajal rajatud kindlaid kujunduspõhimõtteid järgiv park Jõgevamaal ja üks väheseid sellel ajal istutatuid Eestimaal. Pargil on oluline maastikukujunduslik väärtus lagedas põllumajandusmaastikus. Praeguseks on park kujunenud hindamatu väärtusega ajaloo- ja kultuurilooliseks objektiks.
Laupäeval kogunevad Sõpruse parki Eesti Looduskaitse Seltsi vabariiklikust kokkutulekust osavõtjad, et avada mälestuskivi seltsi rajajale ja kauaaegsele esimehele Jaan Eilartile. Mälestuskivil on siin vääriline koht.
Kolhoos tellis projekti
1969.a valmis tollase M. Lillevere nimelise kolhoosi administratiivhoone Tallinna-Tartu ja Põltsamaa-Jõgeva maanteede ristist põhjas. Hoone avamisega koos toimusid vabariiklikud künnivõistlused. Et suurürituse ajal vääriliselt välja näha, haljastati hoone ümbrus Kaarepere haljastusgrupis koostatud projekti järgi. Haljastuslahend tugines koduaia tollastele kujundusprintsiipidele – palju haruldasi puid ja põõsaid väikeste rühmadena ning üksikult. Ühtlasi istutati ebatsuuga- ja tammerühmad praeguse pargi piirdele. Juba siis oli kolhoosi esimees Voldemar Laosel mõte teede ristis olevale põllualale rajada park.
1972. aastal mõõdistati tulevase pargi maa-ala, tööjoonised valmisid 1973. aasta 9.mail. 1973. aastal istutasid projekti järgi põhilise osa pargi puistust vabatahtliku tööna noorteklubi ”Hekto” liikmed ja nende sõbrad. Istikud pärinesid valdavalt Luua puukoolist, kuid osa okaspuid toodi ka Tartu puukoolist.
Park on projekteeritud lähtuvalt klassikalise vabakujulise pargi kujundusprintsiipidest. Keskmes asus suur pargiaas, mille servadesse kujundati vormi ja värviaktsente. Algselt moodustasid tihedad puudealad 1/3, hõredad puuderühmad 1/3 ja lagendikud 1/3 pargialast. Pargipuistu kujundusmotiivide paigutamisel lähtuti jalgteedelt avanevatest vaadetest.
Tee ääres oli kaseallee
1960-1970ndatel aastatel oli suurmood istutada haljasaladele kaske. Nii oli maantee äärde juba enne pargi rajamist istutatud kaseallee ja pargi piirdele jääva eravalduse eraldamiseks muust territooriumist kasutatud kaski ning mände. Projekti autorina ei pidanud siinkirjutaja kasepargi rajamist otstarbekaks. Seda oli ka ilmekalt juba mõisaparkide ajalugu näidanud. Üleminek olemasolevalt kaskede istutuselt laialehistele lehtpuudele oli vaja kujundada sujuvalt. Sellel ajal oli linnahaljasalade projekteerijana tuntud, kuid ka esimese Eesti Vabariigi ajal Kadrioru pargi aednikuna töötanud Nora Tammoja tõlkinud osa maastikuaedniku G. Kuphaldi koostatud kujundusdendroogiast eesti keelde. Just neid põhitõdesid ongi Sõpruse pargi puude-põõsaste kõrvutamisel arvestatud. Praegu on kujundustaotlused pargis hästi jälgitavad.
Parki on jäetud istutamata rajamisprojektis ja hilisemates täiendavates istutusjoonistes ette nähtud põõsad. Sellele vaatamata on praegu pargis avatud ja suletud ruume ning vaateid. Noorte puude oksad ulatuvad maapinnani ja loovad ruumilisuse. Ruumilisi taotlusi on mõneti muutnud pargiaasale ja selle servadesse väljaspool projekti täiendavalt istutatud puud.
Väärtuse annavad nimelised puud
Et pargile anda juurde sisu ja seda väärtustada ( vitsakesed lagedal põllul ei jätnud pargi muljet), hakati tollase kohapealse pargi rajamise eestvedaja Ants Paju initsiatiivil puistu täiendamiseks istutama jäädvustus-, mälestus- jm nimelisi puid. Istutusala laiendati Tallinna suunal elamukvartali ja maantee vahelisele alale.
Parki on istutanud oma puud paljud nõukogudeaegsed prominendid, Nõukogude Liidu kangelased, kosmonaudid jt, kuid ka Eestimaa jaoks olulised kultuuri-, spordi-, looduse- ja kunstiinimesed ning poliitikud.
Parki on istutatud mälestuspuud Siberisse küüditatutele, Estonia katastroofis hukkunuile jt. Mälestuspuu Sõpruse pargis on Eesti maastikuhoolduse põhisuundade väljatöötajal Arnold Ermil, Jõgevamaa tuntud hariduselu edendajal ja looduskaitsjal Kalju Terasel, looduskaitsjal ja enamike parki istutatud puude kasvatajal Alfred Ilvesel, omaaegsel metsamajanduse ja looduskaitse ministril Heino Tederil jt, kelle puude juures avatakse laupäeval graniidist tähised.
Puud on istutatud suurema või väiksema tseremooniaga. Seetõttu on pargil oluline koht paikkonna kultuuriloos. Park on hinnatud vabaaja veetmise koht, kuhu paljudel inimestel on asja – meenutamaks möödunut ja avastamaks tänaseid tegemisi pargis.
Kõik puud on kaardistatud ja Ants Paju on pidanud arvet, kus kasvab kellegi puu.
Ants Paju ettepanekul otsustati parki paigaldada mälestuskivi. 1980. aastal valati mälestuskivi alus. Kivi avati 1985.
1987. aastal tutvustati parki Moskvas rahvamajandusnäitusel, kus küll tunnustusmedal jäi saamata.
2004. aasta rahvusvahelise graniitskulptuuride festivali järgselt on saanud park uue väärtuse ja sisu, kus kunagi kujundatud pargipuistu on skulptuuridele heaks taustaks.
Selle objekti lahenduse abil arenes kogu nõukogudeaegne haljasalade projekteerijate põlvkond ja nägi näitlikult, et koduaia lahend ei ole parim esindushoone juures. Seda võiksid osata näha ka tänased linnaaednikud ning haljasalade projekteerijad.
Niine lahendus olnuks parim
Kuna M. Lillevere kolhoosi kontori näol oli tegemist vabariiklikult tähtsa objektiga, käis haljastusega seonduvat vaatamas ka Aleksander Niine – meie kõigi aegade tuntuim maastikuarhitekt.
Ta ei jäänud koostatud haljastuslahendusega rahule ning visandas lihtsama ja lakoonilisema, suure hoonega sobiva lahendi. Projekti autori ja ka kolhoosi esimehe haljastushinnangud tuginesid koduaedades nähtule ja ühiselt leiti, et Kaarepere haljastusgrupi lahend on parem. Nii see haljasala ka rajati. Kuigi juba mõne aasta pärast oli selge, mis tegelikult olnuks parim.
Ene Ilves,
Eesti Looduskaitse Seltsi Jõgeva osakonna esinaine
