Hiljuti Tallinnas Nõmme Muusikakoolis toimunud üleriigilisel noorte puhkpillimängijate konkursil esines väga tublilt Jõgeva Muusikakooli teise klassi õpilane Hindrek Reiman, kes oli omavanuste tuubamängijate hulgas parim.
Et Hindrekul jäi vaatamata edule teiste ees saavutamata see punktisumma, mida konkursi reglement esikoha saamiseks ette näeb, siis seisab Hindreku diplomil kirjas küll teine koht, ent tubli tulemus oli see ometigi.
Üleriigilisele konkursile pääsemiseks tuli 11-aastasel Hindrekul kõigepealt võita Tartu regiooni (sellesse kuulub ühtekokku 14 muusikakooli) noorte puhkpillimängijate konkurss. Ühest küljest lihtsustas võitmist asjaolu, et konkurente oli vähe: vaskpille ei õpita sugugi mitte kõigis regiooni muusikakoolides ja tuubamängijaid on nii noorte puhkpilliõppurite hulgas eriti napilt. Teisalt oli juba regiooni konkursil ärakäimine Indreku jaoks omamoodi väike kangelastegu, sest see toimus ühel ajal Alo Mattiiseni muusikapäevadega, kus Hindrek pidi esinema Jõgeva Gümnaasiumi IV-V klasside ansambli koosseisus. Õnneks pole Tartu ja Jõgeva teineteisest väga kaugel ja kui ühel konkursil esinetud, viis „takso” erialaõpetaja Kaido Järvsooga roolis Hindreku kohe teisele.
Ent tegelikult ei tähendanud regiooni konkursi võitmine sugugi veel automaatset edasipääsu üleriigilisele konkursile, sest vahepeal oli veel nn lindivoor, kus asjatundjatest žürii kuulas üle kõigi regioonide paremate puhkpilliõpilaste esinemiste salvestised ning otsustas nende põhjal, keda kutsuda lõppvooru. Hindrek leiti olevat selle vääriline.
Konkursipaladeks olid Hindrekul Schuberti „Muusikale” ja itaalia viis „Santa Lucia”. Teda konkurssidel kontsertmeistrina saatnud klaveriõpetaja Gerda Heinmaa arvas, et Tallinnas läks Hindrekul veel pareminigi kui Tartus. Tartu-konkursil oli situatsioon tema jaoks liiga uus ja pisut ehmatav, Tallinnas ta aga juba teadis, mida oodata.
Hindrekule endale oli hästi huvitav jälgida teiste esinemist.
„Tallinnas nägin mitut sellist pilli, mida meie koolis ei õpetata ja mida ma varem lähedalt näinud polnud,” ütles Hindrek. „Vanemate õpilaste kuulamine oli ka väga kasulik.”
Õpetaja Kaido Järvsoo lisas, et Hindrek tegi konkurssi jälgides väga teraseid tähelepanekuid – märkas näiteks, et igal mängijal on isikupärane viis pilli hoida.
Vajab hoolt
Kuigi Hindrek õpib teises klassis, käib ta muusikakoolis tegelikult juba kolmandat aastat, sest enne „täieõiguslikuks” õpilaseks saamist õppis ta eelklassis. Tuubat talle siis muidugi veel kätte ei antud, sest selle tagant poleks ta hästi välja paistnud. Nii et algul tegi ta tutvust natuke väiksema puhkpilliga, mida nimetatakse tenoriks. Esimesse klassi astudes soovitas õpetaja valida aga tuuba: poissi vaadates tundus talle, et temast võib tuubamängija mõõtu mees kasvada küll.
Hindreku sõnul pole tuubast hääle kätte saamine väga raske, aga pill ise on raske. Käe otsas ta seda kodu ja muusikakooli vahet siiski tassima ei pea, vaid teda tuuakse kooli autoga. Kodus tuleb pilli mängimise kõrval selle eest ka hoolt kanda.
„Pilli tuleb lapiga puhastada ja pilli nuppe on vaja aeg-ajalt õlitada,” ütles Hindrek asjatundlikult.
Tuuba uhked läikivad nupud ahvatlevad Hindreku sõnul tema pooleteiseaastast väikevenda neid näppima. Pilli valju ja madalat häält väikevend aga üldse ei kartvat. Teisedki kodused ei kurda selle üle, et Hindrek pilli harjutab. Naabreid, kes võiksid vihaselt vastu seina kolkima hakata, neil aga pole, sest pere elab omas majas.
Kontsertmeister Gerda Heinmaa sõnul on Hindrek rahulik ja tõsine pillimees, kes õpetajat hästi kuulab ja püüdlikult kõik ära teeb. Praegu mängib ta veel muusikakooli oma väikeses orkestris, mille õpetaja Kaido Järvsoo selle õppeaasta alguses lõi – just selleks, et ka nooremad puhkpilliõpilased, kellel linna orkestris veel vara kaasa lüüa, orkestris mängimise kogemuse saaksid. Tulevikus tahab Hindrek kindlasti linna orkestrisse mängima minna. Aga mine tea, võib-olla ka tuntud tuubasolistiks saada.
Hea väljund
„Puhkpille, eriti vaskpille ongi kasulik õppida sellepärast, et see annab hea väljundi võimaluse näol orkestris mängida,” ütles Jõgeva Muusikakooli direktor Merike Katt. „Tänu sellele, et meil vaskpilliõpetaja olemas on, saame me nende pillide õpet koolis arendada ja aidata kaasa sellele, et meie kandi orkestritele ikka järelkasvu tuleks: puhkpillimuusika kuulub ju lahutamatult meie kultuuritraditsiooni juurde. Nii et loodame, et nii mõnigi muusikahuviline, kes meie 1. ja 2. juunil toimuvatele sisseastumiskatsetele tuleb, valib just puhkpilli.”
Peale puhkpilliõpilaste võrdlesid tänavu oma võimeid Eesti muusikakoolide klaveriõpilased (tuleval aastal teevad seda akordioni- ja viiuliõpilased ning ülejärgmisel aastal on taas klaveri- ja puhkpilliõpilaste kord). Ka pianistide konkursi lõppvoorus oli Jõgeva Muusikakool esindatud – viienda klassi õpilase Andrei Zevakini näol. Auhinnalisele kohale Andrei seekord küll ei jõudnud, sest erialaõpetaja Gerda Heinmaa sõnul ei jätku tal veel Narva ja Tallinna „staaridega” võrdset vastupidavust. Küll aga jäi Andrei regiooni konkursil silma Eesti Muusikaakadeemia ja Tallinna Muusikakeskkooli klaveriosakondade ühisprojekti „Tõrud ja tammed” vedajatele: ta sai nende poolt välja pandud eripreemia ja kingituseks noodiraamatu. Regiooni konkursil anti „Tõrude ja tammede” eripreemiaid välja kaks ning terve Eesti peale 14. Kõik selle preemia saanud, Andrei sealhulgas, on kutsutud esinema 21. novembril Eesti Muusikaakadeemia saalis toimuval kontserdil. Nii et sügisel ootab Andreid ees tõsine töö selle nimel, et vastutusrikkal kontserdil hästi esineda ja näidata, et ka väikelinna Jõgeva muusikakoolis saab hea klaverihariduse.
iii
RIINA MÄGI
