Hiljuti oli Varraku klubiraamatuks noore sakslanna Giulia Endersi “Võluv soolestik”. 2012. aastal pidas ta samanimelise loengu Saksamaal ja YouTube`is sai see väga edukaks. Tegu on teadust populariseeriva teosega – ei tea, kas ja millal on mingi teine samasse kategooriasse kuuluv töö nii suurt tähelepanu pälvinud, et on lausa rahvusvaheliseks bestselleriks tituleeritud. Bestsellerid on enamasti psühholoogilise kallakuga põnevikud, mingit teadusala pole naljalt keegi püüdnud põnevaks kirjutada.
Raamat ongi kirjutatud ilukirjanduslikult võrdlusterohkelt, tuues teaduslikele faktidele paralleele meile tuntuga, mis hõlbustab arusaamist ja ka meeldejätmist. Endersi alaks on gastroenteroloogia ja ta on selle teaduse põhitõdesid suutnud selgitada kõigile ‒ ka neile, kes pole selles valdkonnas pädevad.
Et tuua näiteid raamatu sisust, püüan natuke ümber jutustada peatükki “Allergiad ja toidutalumatus”. Algul mõtlesin selle osa hoopis vahele jätta, sest mis seal ikka, eks allergoloogid tee kõik kindlaks, kui on silmnähtavaid probleeme. Aga samas saab ise ka paljut jälgida. Üks allergia liik on rasvaste ja valgurikaste toiduainete vastu nagu munad ja eelkõige piim. Neis leiduvaid valke ei pruugi me suuta lõhustada aminohapeteks, mis satuvad verre. Neist võivad üliväikesed tükid järele jääda, mis satuvad lümfi. Seal on immuunrakud, millele kui “võõrkehaleˮ tungivad valgud kallale. Tulemuseks on allergiline reaktsioon, näiteks näo ja keele tugev paistetus. Ja immuunrakud on väga õppimisvõimelised, pisa testis oleksid nad tugevad: järgmine kord piisab kui pähkel ainult suhu panna, kui juba reaktsioon vallandub. Rasvase hommikuse peekoni vastu meil reaktsiooni ei teki ‒ me koosneme lihast ja suudame seda hästi seedida.
Peensoolest alguse saanud allergiate hulka kuulub ka gluteenitalumatus, mis on vähe erinev tsöliaakiast ja gluteenitundlikkus. Tsöliaakia on pärilik ja sel juhul tuleb kindlasti välja jätta toidust gluteeni sisaldavad tooted, eriti nisujahu. Gluteeni tootmine teravilja terades ja teistes osades on taimedele vajalik kohastumus. Taimed ei taha, et keegi nende seemned ära sööb. Gluteen on sööjatele natuke mürgine, takistab putukatel ühe tähtsa seede-ensüümi tekkimist. Nisuoras on rohutirtsu maole suureks koormaks, kui ta seda liiga palju näksib.
Mõlemale poolele on kasulik, kui palju ei söödaks. Meilegi ei tee natuke söömist paha. Nii võib meie kehas nisuproteiin (gluteen) osaliselt seedimata sattuda kohtadesse, kus immuunsüsteem asub gluteeniga “võitlema”. Välispidiselt tähendab see kõhuvalu, kõhulahtisust, lapsed ei kasva jõudsalt… Organismis on siis põletikud, mis hävitavad soolehattusid ja nõrgestavad närvisüsteemi. Gluteenitundlikkuse puhul on ka väga hea kui nisutooteid vähendatakse ‒ nagu teeb seda tark rohutirtski.
Laktoositalumatuse korral jääb toit täielikult algosadeks lõhustamata. Laktoos on disahhariid, mille kahe molekuli vahelise sideme lõikab läbi peensoole hattudes tekkiv ensüüm. Kui seda ensüümi ei teki, siis on samasugused vaevused nagu gluteenitalumatuse puhul. Seedimata laktoosiosakesed satuvad jämesoolde ja toidavad seal gaase tootvaid baktereid. Endersi lause: “Võib öelda, et puhitused ja teised vaevused on tänulik tervitus kuninglikult ülesöönud mikroobidelt”. Kõigil inimestel on laktoosi seedimise geen olemas, aga 75 protsendil inimestest lülitub see lihtsalt vananedes välja. Nii et piimatoodetega tasub olla ka tagasihoidlik, sest laktoosi lõhustamise võimet on meil järel umbes 15 protsenti. Saksamaal on kõige sagedamini esinev toidutalumatus puuviljasuhkru ehk fruktoosi suhtes. Kaasasündinud talumatust on vähe, enamasti tekivad häired ülesöömisest Toiduainetööstused maitsestavad tihti tooteid fruktoosiga, sest “puuviljasuhkur” kõlab tervislikumalt kui lihtsalt “suhkur”. Fruktoosi lisatakse ketšupitesse, jogurtitesse, igasugustesse kastmetesse jne. Pole siis ime, et meie keha vastab normaalse reaktsiooniga, vaevused ei pruugi enamasti olla toidutalumatus. Fruktoosist on pikalt juttu, ja huvitav, et fruktoos on seotud ka meie õnnehormooniks nimetatud serotoniiniga. Rohkem fruktoosi – vähem serotoniini, enam depressiooni. Meie esivanemad sõid päevas keskelt läbi 16-24 g fruktoosi päevas, meil on suuremad võimalused. Üle 50 grammi pole hea. Kõik räägib sellest, et millegagi ei tohi liialdada.
EHA NÕMM
