Kui tarbijauuringud näitavad, et vaid alla protsendi Eestis tarbitavast toidust on mahetoodang, siis tegelikult on meie toidulaud arvatavast oluliselt mahedam.
Eesti mahepõllumajandus on võrreldes tavapõllumajandusega väga noor ja sellest tulenevad mõned meie kasvuraskused. Esiteks on Eestis toodetavad mahetoodangu kogused veel väikesed, mis muudab mõnevõrra raskemaks selle turustamise. Teiseks on Eestis puudus töötlejatest, kes suudaksid või sooviksid mahetooret mahedana edasi töödelda.
Nende kahe asjaolu tulemuseks on see, et mahetoormest tehtud toit jõuab toidulauale sageli tavatoiduna, näiteks töödeldakse mahedalt kasvatatut edasi tavatoodanguna. Uuringud näitavad, et Eestis müüdud toidust moodustab vaid alla protsendi mahetoit.
Numbrite taha vaadates näeme aga nende petlikkust. Need räägivad nimelt mahedana märgistatud toidu müügist, mitte mahedana toodetud toidust. Näiteks mullu toodeti maheliha 1400 tonni, kuid mahedana müüdi kõigest 103 tonni. Mahepiima toodeti 12 000 tonni, mahedana müüdi aga 2800 tonni. Ka teiste toodete puhul avaneb sarnane pilt. Nii tarbime mahetoitu ilmselt sagedamini, kui ise arvame.
Tarbija poolt vaadatuna on see kindlasti positiivne — saab ta ju mahetoote tavatoote hinnaga —, kuid mahetootja kaotab turueelise – mahetoote eelistaja oleks selle eest valmis kõrgemat hinda maksma.
Seega, kui räägime mahetoidust, on tegelikult juttu mahedana märgitud toidust. See ongi üks kitsaskohti, et parema valiku puudumisel müüakse hinnalisem mahetoit tavatoiduna.
Mahetootjaid ja ka tavapõllumehi aitab kõige enam, kui otsitakse kontakti tarbijatega. Nagu maailmakogemus on näidanud – ja pole eriti vahet, kas oled mahe- või tavatootja – on põllumees alati võitja, kui suudab oma toodangut ka ise töödelda või turustada.
Asjatu oleks aga loota, et iga põllumees suudaks seda ise teha. Samas on Eestis juba ka häid näiteid, kuidas põllumehed on selles osas seljad kokku pannud. Näiteks olgu või viljakasvatajate ühistu Viru Vili maheviljaterminal, kus ühistu liikmed koguvad toodangu kokku ja turustavad ühiselt.
Selliseid lahendusi toetab ka koostamisel olev maaelu arengukava aastateks 2014-2020, millest toetatakse lühikeste tarneahelate loomist tootjalt lõpptarbijani ehk viise, kuidas põllumees jõuaks oma toodanguga otse tarbijani. Samuti toetatakse investeeringuid ühistulisse tootmisse.
Käesoleva artikkel on ilmunud Maablogis
i
TOOMAS KEVVAI, põllumajandusministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantsler
