11. aprillil ehk 101 päeva hiljem saab Eesti naine kätte sama palga, mille Eesti mees teenis juba 31. detsembriks. Kui Euroopa Liit tähistab võrdse palga päeva märtsi alguses, siis meie, naised, alles aprilli keskpaigas.
Eurostati soolise palgaerinevuse uuringu järgi hoiab Eesti jätkuvalt tagantpoolt esimest kohta. Tõsi, aastataguse uuringuga võrreldes on toimunud väike edasiminek: kui möödunud aastal saime teada, et Eesti mehe ja naise töötasu erines 2007. aastal 31 protsenti, siis hiljuti avalikustatud 2010. aasta puhul oli see näitaja 28 protsenti. Nagu märgitud: euroliidu sooline palgalõhe on Eestis kõige sügavam.
Mida kujutab endast palgalõhe
Mida ikkagi kujutab endast palgalõhe, see meie lehkav rahvuskala? Euroopa Liidus mõistetakse soolise palgalõhe all naiste ja meeste tunnipalkade erinevust. Hetkel on sooline palgalõhe Euroopa Liidus 16,2 protsenti. See number ei kätke erinevusi naiste ja meeste hariduses, töökogemuses, tööaja kestuses ega töökohtades. Euroopa Komisjoni analüüs lubab nende teguritega seletada umbes poolt palgalõhe suurusest. Teist poolt saab võib olla põhjendada naiste diskrimineerimisega tööturul.
Peaminister Ansipil on õigus, et Itaalias on palgalõhe väike. Sealne viieprotsendine sooline palgaerinevus tuleneb Itaalia naiste madalamast tööhõivest. Nimelt eelistavad vähem haritud või kutseoskusteta naised miinimumpalga saamise asemel koju jääda, mistõttu on naiste osakaal tööjõu hulgas väike. Pea olematu, vaid kaheprotsendine on palgalõhe meiega suuruselt ja ajalooliselt taustalt sarnases Sloveenias.
Eesti tööturul teatud eripära
Palgalõhet täheldatakse ka juhul, kui tööjõuturul on palju osaajaga töötavaid naisi. Sellised riigid on Saksamaa ja Austria, kus palgalõhe on vastavalt 22 ja 24 protsenti. Oma mõju on ka palgakorraldusel. Vabamatest ja väiksemate piirangutega palgaläbirääkimistest võidavad reeglina mehed. Samas, jäigemate palgasüsteemide puhul on erinevused meeste ja naiste palkade vahel tavaliselt väiksemad. Lühidalt: naised võidavad ametiühingutesse kuulumisest.
Eesti suure soolise palgalõhe üheks põhjuseks on meie tööturu eripära: naised on koondunud teatud erialadele või sektoritesse, kus palgad on keskmisest madalamad. Naised töötavad meil põhiliselt kultuuri-, meditsiini- ja haridusvaldkonnas. Statistikaameti järgi oli 2010. aasta hooldustöötajate keskmine tunnipalk (2,6 eurot) enam kui kolmandiku võrra väiksem lukkseppade tunnipalgast (4,1 eurot).
Paraku on meil ka juhtivatel kohtadel, sealhulgas Eesti börsiettevõtete nõukogudes naisi selgelt vähe. 11 börsiettevõttest vaid kolmes on naised enam-vähem euroopalikult esindatud. Üldiselt aga kehtib tõsiasi, et nõukogus istuvad laua taga tähtsalt pintsakud, sekka ei ühtki kleiti.
Kuidas saaks palgalõhet vähendada
Sellest hoolimata eiras valitsus Euroopa Komisjoni algatust, mille järgi peaksid börsiettevõtte juhtorganid olema sooliselt tasakaalustatud. Aastaks 2020 peaks neis olema 40 protsenti naisi. Peaminister korrutas hiljuti sotsiaaldemokraatide arupärimisele vastates nagu katkine grammofon, et kvoote ei ole ega tule. Miks? Sest härra peaministrile ei meeldi kvoodid. Need justnagu ahistavat. Selgusetuks jäi, keda täpsemalt, kas mehi või naisi.
Mida ikkagi teha, et palgalõhet vähendada? Valitsuse poolt välja töötatud ja Norra kuningriigi rahastatud soolise palgalõhe vähendamise tegevuskava (loe: teavituskava) on nõrk paber. Vaja on jõulisi samme. Näpunäiteid, mida teha, on sotsiaaldemokraatlikud naised MTÜ Kadri kujul juba kaks aastat pakkunud. Nii, nagu alamaksustatud õpetajad ja meedikud tulid tänavale protestima, on ka kadrid erinevate parteide ja organisatsioonide naisi koondanud, et Eesti naise võrdse palga päeval Tallinnas Tammsaare pargis meelt avaldada. Tänavu kogutakse protestiallkirju soolise palgalõhe vastu ka teistes suuremates linnades.
Nagu üle-eelmisel, nii ka eelmisel ja sellelgi aastal oleme vormistanud valitsusele kirjaliku petitsiooni. Oma märgukirjas juhime tähelepanu palgalõhele kui Eesti ühiskonnas hädasti lahendamist vajavale probleemile. Esiteks peab täielikult ellu rakendama soolise võrdõiguslikkuse seaduse. See ligi kümme aastat tagasi vastu võetud seadus kohustab tööandjat koguma soopõhiseid tööalaseid statistilisi andmeid, mis võimaldaksid jälgida ja hinnata võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist töösuhetes.
Andmete kogumise korra ja andmete loetelu pidi kehtestama valitsus oma määrusega. On lubamatu, et see kohustus on tänaseni täitmata. Ja kus on seaduse järgi ette nähtud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu? Lihtne järeldus: valitsus eesotsas valitsusjuhiga peab ennast seadusest kõrgemal seisvaks.
Teiseks, avaliku sektori palgad peaksid muutuma täielikult avalikuks. Ei saa aru, miks rahandusminister omab sellist sõnajõudu! Jürgen Ligi väitel on ennekuulmatu muuta avaliku sektori palgad 100 protsenti läbipaistvaks.
Sama töö eest sama palk
Eesti naised tahavad hoopis, et täpselt sama töö eest saaks nii mees kui naine täpselt sama palka. Seda, mis fikseeriti rohkem kui 50 aastat tagasi ja millel baseerub Euroopa Liit oma Rooma lepinguga. Alustagem just rahandusministeeriumi palkade avalikustamisest, mida juhib Euroopa kuulsamaid ja loodetavasti valgustatumaid rahaministreid.
Kolmandaks, aeg on sealmaal, et börsiettevõtete nõukogude 40 protsendi teemast tuleb edasi minna. Eesti naise võrdse palga päeva puhul rääkigem Maarjamaa kontekstis riigiettevõtetest. Valitsuse tähelepanu tuleb juhtida naiste alaesindatusele riigile kuuluvate ettevõtete juhatustes ja nõukogudes. Kes siis veel kui mitte riik peaks sootundlikkusega eeskuju näitama. Härra peaminister ja härrased ministrid, käärige käised üles ja asuge seadust täitma, selle asemel et palgalõhet tuima näoga tunnistada.
MARIANNE MIKKO, riigikogu liige, SDE
