Möödunud aasta eelviimase päeva õhtuks ETVs välja kuulutatud Vahur Kersna autorisaate pealkiri “Helenduvad olendid” tundus esialgu kuidagi eksitav, justkui tuleks saates juttu UFOdest või millestki muust ebamaisest. Et tegu oli ikkagi Kersnaga, kes pealegi pärast pikemat vaheaega taas ekraanil, jäin siiski vaatama. Tuleb tunnistada, et üle pika aja oli võimalus televisioonist nautida midagi hingekosutavat ja sooja, mis mõjus tõeliselt värskendavalt.
Kokku kaks tundi jutuajamisi inimestega, kes tõepoolest on olemuselt justkui helendavad olendid, kiirgamaks positiivsust ja häid emotsioone. Ja Vahur Kersna võimaldas omakorda vestluskaaslastel särada, saatejuhina ise märkamatult ja pingevabalt juttu suunates. Ei mingit agressiivsust, edevat familiaarsust ega joviaalsust, nagu viimasel ajal kombeks. Oli märgata siirast huvi ja austust küsitletava vastu.
Midagi iseäralikku polnudki, aga need inimesed ja jutuajamised oleksid pimedasse ja külma talveaega justkui valgust toonud. Mis sellest, et kõikjal aina kriisidest, pingetest ja puudustest kõneldakse.
Eheduse ja inimlikkuse defitsiit
Tegelikult tundub aga olevat järjest enam puudust just sellest, mis midagi ei maksa – ehedusest ja inimlikkusest, sest kõhedust tekitavalt palju on näilisust ja emotsioonitust. Küllap sellepärast olekski hea kohata aeg-ajalt mõnd seesugust helenduvat olendit, kes aitab sind juhatada lihtsate asjade ja iseenda juurde, et võiksid oma sisemised reservid üles leida, kui on raske, ning rohkem oma südame häält kuulata.
“Lihtsad asjad ongi raskesti mõistetavad ja saavutatavad, ligipääsmatud. Täiuslik on see, kust midagi ära võtta ei saa – nii lihtne,” ütleb loodusemees Fred Jüssi ning leiab, et looduski on täiuslik oma muutumises ja arenemises. Mees, kes Vahur Kersna sõnul oskab kõnelda rebase, vihma ja vaikusega, kinnitab, et vaikus on loodusvara ja temal kulus selle kuulama õppimiseks kümme aastat.
Armastatud operetitäht Helgi Sallo arvab, et aastad saavad inimest muuta küpsemaks, huvitavamaks ja sügavamaks, ning tunnistab, et kui süda enam ei laula, siis on laval olemine publiku petmine ja pettust pole ta kunagi sallinud. Virisemist samuti mitte, sest see põhjustavat vaid terviserikkeid, paha tuju ja kaaslaste pahameelt.
Elamise rõõm on enda sees
“Toetused on ikka kellegi armust. Meie ei sõltu riigist. Kui ka riik uperkuuti peaks minema, elaksime meie paremini ära kui keegi teine,” kinnitab 12-lapselise pere ema Mulgimaalt.
Kohvikupidaja Ülle Võrumaalt, kes ütleb leidnud iseennast läbi raskuste, tahab anda käsitsi tehtud saiakestega armastuse energiat kaasa ka kohvikukülastajatele.
“Iga päev on siin erakordne. Kõik, mis ümberringi näed, on ainult ilus,” leiab Vilsandi saarevaht Jaan Tätte, üks saare kahest elanikust.
Kõrgharidusega Kadri, kes peab väikest ökopoodi ja oli üks prügikoristuskampaania “Teeme ära” korraldajatest, tahab maailma omal moel paremaks muuta. Ametitest ja karjäärist olulisemaks peab ta iseolemise rõõmu. “Midagi on väga valesti, kui välistest asjadest masendusse satutakse,” leiab ta. Küsimuse peale, kas näiteks majandussurutis, kehvad ilmad või miski muu masendust ei tekita, vastab päiksena särav noor daam: “Mis ma ikka ennast suruda lasen, tuleb enda seest hoopis rõõm üles leida.”
Kullateraga inimesed
Küllap mõjuksid kohtumised nii elus kui ka teleekraani vahendusel selliste helendavate inimestega elujaatavalt ja toonust tõstvalt meile kõigile, eriti raskematel aegadel. Et aga eespool kirjeldatud vestlussaade väidetavalt vaadatavuse poolest nii mõnegi meelelahutusliku ja muud masti saate varju jäi, selle üle ehk eriti imestada ei maksagi. Avalikkus pole ilmselt seesugustega enam kaua aega harjunud. Ekraane, eetrit ja trükiajakirjandust vallutavad ju pigem igasuguste bravuuritaride, glamuuritaride, Tõehetke-Lilitite, strippar Marcode, Farmi-Gabrielide ja teiste eputiste pseudoprobleemid.
Aga kullateraga inimesi on elus meie keskel tegelikult päris palju. Olen neid ka ise Jõgevamaa külades ja linnades otsinud ja leidnud. Nad aitavad ümbritsevat elu kirkamaks ja helgemaks muuta. Kui mõelda, siis meenuvad ju aastate möödudes meil kõigil oma tee-, töö- ja muidu kaaslastest mitte kiretud aktivistid ja enesetõestajad, vaid ikka need, kellega koos midagi inimlikku kogetud ja kellel on jätkunud tahet ning julgust iseendaks jääda.
iii
VAIKE KÄOSAAR, pensionär, endine Vooremaa reporter
