Soo meis ja meie ümber

Viljandi teater Ugala alustab ülehomme oma 97. hooaega. Hooaja avaõhtul saab publik vaadata Oskar Lutsu “Sood”, mis tuuakse teatris välja külalislavastaja Eva Kolditsa käe all.


“Soo” lavastus põhineb Oskar Lutsu samanimelisel jutustusel (algselt kandis see, tõsi küll, pealkirja “Kirjutatud on…”). Nagu teatri kodulehel öeldud, et ole soo selles lavastuses turvaliste laudteedega paik, mida mööda kõndides saab kailu ja huulheina imetleda, vaid kihisev ja korisev nähtus, kus soovaimud määratuis kateldes suppi keedavad.

Lavastaja Eva Kolditsa, aga ka lavastuse kunstniku Kairi Mändla koduteatriks on NO99. Ugala näitlejatest teevad kaasa Martin Mill, Klaudia Tiitsmaa, Aarne Soro, Kata-Riina Luide ja Peeter Jürgens, külalistest saab laval näha Anne Türnpud ja Jaak Lutsoja. Et Ugala teatri peamaja on endiselt remondis, tuleb “Soo” välja praegu kasutusel olevas Ugala bläkkboksis ehk UBB-s.

Alljärgnev intervjuu Eva Kolditsaga sai tehtud e-posti vahendusel.

Kas Lutsu “Soo” oli Teie enda või teatri valik? Juhul, kui Teie enda, siis miks otsustasite selle lavale tuua just Ugalas?

Ugala lavastaja Taago Tubin kutsus mind mõned aastad tagasi oma teatrisse lavastama.. Materjali valik oli vaba, kuid Taago ütles, et Ugalal oleks hea meel, kui nende repertuaaris oleks Oskar Lutsu “Soo”.

Luts kirjutas “Soo” enam kui sada aastat tagasi. Millega see lugu tänapäeva teatrikülastajat võiks kõnetada?

Suvel just kirjutati, et viimase viiekümne aastaga on Eestis hävinenud kaks kolmandikku soodest ning maad on hakatud sundsoostama. Loodetavasti ei ole lasknud inimene oma sisemisel sool veel hävineda, sest see annab meile inimestena nii sügavuse kui ülevuse.

Teater, nagu iga kunst, on kogemine. Keel on veidi kehv vahend selle edasiandmiseks, teatris on võimalik kogeda palju enamat.

Kui autoritruu saab olema teie versioon “Soost”?

Lutsu tekste on ühelt poolt väga hea dramatiseerida, sest dialoogid on kohe olemas, teisalt on aga tema teoste struktuur ikkagi väga kirjanduslik. Ta võib midagi väga olemuslikku ootamatult kahe lausega ära öelda, kuid kuidas sellele teatrivahenditega vastet leida?

Kui rääkida tekstitruudusest, siis oleme väga autoritruud. Lisaks Lutsule on lavastuses kasutatud vaid lõike Tooma evangeeliumist ning ühte vana kirikulaulu. Me lähtume sellest, et Luts on kirjutanud loo kunstnikust kui kahtlejast Toomast.

Kui hästi tundsite varem Ugala näitlejaid ja kas keegi Teid eriliselt üllatas ka?

Ma ei tea, kas üllatama on õige sõna. See eeldaks justkui mingit eelnevat hoiakut, millest siis keegi ootamatult välja hüppab. Muidugi olen ma kõiki inimesi mingites lavastustes näinud, aga minu kui lavastaja koostöö nende näitlejatega on ikkagi esmakordne. Võin vaid öelda, et nad panevad mind imestama ja endid imetlema iga päev.

Mis roll on lavastuses muusik Jaak Lutsojal? Kas ta lihtsalt mängib akordioni või suhestub lavalolijatega ka muul viisil?

Jaak on seekord esmakordselt laval ka näitlejana. Lutsul on Jannu tegelane kirjutatud õrna ja veidi saamatu tegelasena, kellel on suured soovid ‒ saada näitlejaks, näha enda sepistatud algelisi värsse ajalehes ilmununa ning abielluda armastatud naisega. Jaak Lutsoja Jannu on pigem külageenius, hingelt ja vaimult muusik, väga hea muusik, kel aga paraku puudub oskus või isegi tahe tegutseda millegi nimel ‒ nõuda näiteks enese kaasamist suurtesse orkestritesse või võidelda armastuse eest. Tema võitlused on tema muusikas. Ta on kunstnik. Ka meie lavastuses. Jaak on kirjutanud lavastusele originaalmuusika.

Kuidas tekib lavale soo?

Soo ei tekigi lavale, vaid meie kujutlusse. Lava on ju kõva betoonine pind.

Kui pikk on olnud prooviperiood ja kuidas see on kulgenud? Olete äkki koos näitlejatega sellest loost midagi sellist leidnud, mida poleks oodanudki? 

Prooviperiood on olnud lausa harjumatult pikk ja õnnelik. Õnnelik ka selles mõttes, et proovid on sattunud vahemikku, kus näitlejatel pole õhtuti veel etendusi (hooaeg pole alanud) ning laval saab olla nii päeval kui ka öösel. See on UBBs täielik luksus!

Ükskõik, milline lugu annab endast välja uusi niite, kui muutub vorm ‒ teatris saab sõna lihaks ainult läbi näitleja, läbi inimese, kes on õppinud tekstide taha kaevuma. Ja mille ta välja kaevab, on teistele ja sageli talle endalegi alati ootamatu.

Paljud peavad Oskar Lutsu eelkõige humoristiks? Olete Te nendega nõus?

Ma ütleksin, mitte eelkõige, vaid KA. “Sügises” kirjutab Luts: “Kui majast on kadunud rõõmus meel, siis lõppude lõpuks kaob sealt ka ristiusk ja viisakad kombed.” Mu meelest tegelebki ta sellega, et rõõmus meel ei kaoks. Uku Masing ütleb kusagil, et armastus on see, kui tahad teist inimest pidevalt naerma panna.

Toote “Soo” välja UBBs. Kui suur maja remonditud saab, kas kolite selle siis sinna ümber?

Praegune plaan on küll selline. Kui lavastusel eluiga on, siis kolime uue maja väikesesse saali.

Mitmes lavastus “Soo” Teile on? Ja on see Teie loomebiograafias millegi poolest eriline?

Vist kaheksateistkümnes. See on esimene kord, kui Anne Türnpu mängib minu lavastuses. Muu erilisuse koha pealt on vana laul, nagu Toomas Haava ütleb “Soos”: “Meie kõik oleme enam-vähem luuletajad ja kunstnikud, ainult vormi, vormi ei oska me oma tundmustele anda.” 

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus