Juuli keskpaiku käisime perega kodu lähistel metsas, et loodust nautida. Oleme loodusesõbrad ja hobifotograafid. Juhuslikult sattusime aga õõvastavate vaatepiltide tunnistajateks. Enestele ootamatult olime metsas kõndides sattunud Kureoja jõusöödatehase territooriumile, mis kuulub osaühingule Markilo.
Kinnistu piirneb riigimetsaga, kust me oma jalutusteekonda alustasime. Ühtegi silti ega muud viidet ei olnud, mis oleks märku andnud, et oleme jõudnud ettevõtte territooriumile. Ka ei olnud territoorium piiratud ning vaba juurdepääs on kõigile olemas. Kõndides sattusime paljudele seakontidele, pealuudele ja muudele loomsetele jäänustele, mis vedelesid kõikjal. Kuna metsa minnes olid meil kaasas nii fotoaparaadid kui ka kaamera, filmisime ja pildistasime osa leide. Ehmatavalt suured olid rohtu kasvanud sõnnikumäed, mis kinnistul asusid ja millest välja imbuv pruun ja haisev ollus teetruubist otse kraavi jooksis. Silmaga hinnates (ja hiljem ka aerofotol mõõdetuna) oli suurim neist vähemalt kolme-nelja meetri kõrgune ja saja meetri pikkune, laiusega ca nelikümmend meetrit. Selliseid sõnnikumägesid oli kokku neli või viis, osa suuremad, osa väiksemad, silma järgi kokku arvutades umbkaudu 10 000 kuupmeetrit. Me ei ole eksperdid, et hinnata, millega tegemist, kuid tundus, et tegemist oli kõdunenud sõnnikuga, mis meenutas turvast. Ehk oli tegemist sigade allapanuga? Ent ka see sisaldab väljaheiteid ja kas on lubatud selle ladustamine aastateks lageda taeva alla, liiatigi niisugustes kosmilistes kogustes?
Sõnnukumägede vahel laiutasid roheka kihiga kaetud solgilombid või -tiigid (ei teagi, kuidas neid nimetada), mis haisesid.
Hais, mis kinnistul levis, reetis lagunevate korjuste olemasolu, kuigi silmaga neid näha ei olnud, sest rohi oli kõikjal väga kõrge, ilmselgelt lämmastikurikkast pinnasest tingitult. Seajäänuste jahil (seda oli jälgede põhjal võimalik tuvastada) oli käinud nii rebaseid, koeri kui ka karusid.
Kogu kinnistu oli räämas, lisaks kõikjal vedelevatele loomajäänustele ja hiiglaslikele sõnnikumägedele, leidus seal kõikvõimalikku muudki prügi, ehitusprahti jne, mis oli lihtsalt metsa alla laiali veetud. Valitses täielik kaos ja korralagedus.
Kõige murettekitavam fakt aga oli, et sõnnikumäe alt tulev pruun solk otse kraavi jooksis. Tekkis küsimus, kuidas on tänapäeval niisugune vastutustundetu looduse reostamine üldse võimalik.
Loeme ju pidevalt ajakirjandusest, kuidas üks või teine inimene on oma prügi metsa alla viinud ja sellega loodust risustanud. Selline käitumine on saanud väga palju kriitikat ja avalikku hukkamõistu. Kuidas saab üks ettevõte selle valguses nii mastaapselt ja segamatult loodust reostada? Sellel kinnistul liikudel võis küll välja lugeda, et neile mingid reeglid ega normid ei kehti, kuidas muidu seda kaost seletada. Elades linnulennult vaid kolme kilomeetri kaugusel, tekkis mul küsimus, kas niisugune laiaulatuslikult reosatud loodus ei avalda minu kodule kahjulikku mõju, põhjaveele, meie kaevule, joogiveele? Viivad ju needsamad kraavid oma vee minule teadaolevalt Kureojja ja sealt edasi lähedalasuvasse Pedja jõkke.
Üllatusena jõudis minuni ka info, et ettevõtet plaanitakse laiendada, st praeguse 7000 sea asemel suurendada nende arvu 20 000-ni, kui õigesti mäletan. Kui olukord on juba praegu selline, kuidas suudab see seafarm tagada ohutuse tulevikus? Kas on normaalne, et need tohtud sõnnikumäed seisavad lageda taeva all, katmata, avatult vihmaveele? Ei pea olema selle ala spetsialist, et aru saada, et kui vesi neist läbi sajab, imbub see kõik pinnasesse. Ja neid koguseid vaadates võib vaid oletada, kui suurt kahju see keskkonnale tekitab.
Kodus hakkasime asja lähemalt uurima. Selgus, et isegi Google Map kaartidel on kõik territooriumil leiduv näha, sest 2011. aastal on Google auto kinnistul ringi sõitnud.
Kahju, et seal levivat hingematvat haisu kirja ega pildiga edastada ei saa. See kõneleks iseenda eest.
i
TEA LALL
