Eelmisel nädalal lahvatanud sõnavahetus Soome ajakirjaniku Sami Lotila kirjutiste üle paneb küsima, kuidas on lood sõnavabadusega Eestis ja kas vabadus sõna võtta tähendab ka kohustust vastutada öeldu eest? Vooremaa vestlusringis räägivad sel teemal pensionär Olavi Annuk, ettevõtja ja poliitik Toivo Peets, Jüri Morozov ja Aivar Kokk.
Kellel on teie meelest õigus Eesti elu kritiseerida, kas see peaks olema meie siseasi või on õigustatud ka välismaalaste sellekohased sõnavõtud?
Peets: Kui oma inimene räägib, siis neid sa tunned ja tead ning võid seda juttu võtta tõepäraselt. Kui üks välismaalane ütleb, et kõik Eesti mehed on joodikud… me oleme ka mehed, kas me peame end joodikuks? Ei. Järelikult ei saa tal sada protsenti õigus olla.
Me kõik tahame olla mingil moel eksperdid ja peame end ekspertideks. Mitte kellelgi ei ole õigus öelda, et vein on hea või halb, sest see kas maitseb või mitte. Nõnda ei saa üks soomlane ega ka eestlane meie kohta niiviisi öelda, nagu Lotila kirjutas. Mina tunnustan Peeter Oja, et ta leidis julguse taunida neid kirjutisi.
1990. aastate alguses kutsuti Eestisse päris palju väliseestlasi ja väliseksperte, et nad õpetaksid meid uutes tingimustes elama. Kas nüüd on see aeg möödas ja välismaalaste nõuandeid või kriitikat pole enam vaja?
Peets: Välismaalasi oli vaja, sest demokraatiat oli meil vähe ja majandamiskogemust oli vaja siia tuua. Kindlasti oli neist palju abi, kuid nüüd on aeg teine. Ma ei leia Lotilale ega Õhtulehele mingit õigustust ja keegi peaks selle eest vastutama.
Annuk: Mina olen need artiklid kõik läbi lugenud. Esimene küsimus: miks? Omal tahtel ta ei kirjuta. Miks ta nii kirjutab – otse ja nii halvustavalt? Meie oleme sellised inimesed, et kriitikat küll talume, aga kõike võetakse väga isiklikult.
See, mida Lotila kirjutab, on üldistus. Muuseas, üldine sisu on tegelikult jumala õige. Olin nüüd neli päeva kodust ära, tulin tagasi ja minu jaoks oli õu hoopis teistsugune; vaatasin, et seda ja seda on vaja teha. Meile on vaja tõuget, et näha, mis on valesti. Me oleme kinni vanas ja kardame uuendusi. Oleme mõnede uuenduste tõttu petta saanud ja orki lennanud, seetõttu tõmbume tagasi ja hakkame inimesi kartma. Me kardame inimesi ja vihastame nende peale, kes hakkavad meist kirjutama tõtt.
Peeter Oja olen ma pikka aega jälginud. Ta arvab, et eestlased ongi sellised, kellele meeldib ropendamine ja kellele see läheb peale. Peeter Oja on näitleja ja ärimees. Ta on näitleja, aga ta ei ole hea näitleja. Teatris ei leita temale tükke, ainult sõimu ja labasusi, jälgige tema retoorikat. Ta arvab endast väga hästi, sest tal on kindel seljatagune. Kes on tema selja taga? Kui vaadata Riigikogu infotunde, siis peaministrilgi pole intelligentsust, sest tal tuleb kohe küsimuse esitaja lolliks teha.
Vahest on pehmet ropendamist vaja, sest teisiti pole võimalik silma paista?
Annuk: Ropendamisel ja ropendamisel on vahe. Kui rõhutan, et sa oled loll, lollide loll ja kõige lollim, siis järgneb sellele vastureaktsioon. Üks erakond on minetanud poliitilise soliidsuse, see on Reformierakond.
Morozov: Alati on oht selles, et kui välisvaade puudub, muutub kohalik kriitika irisemiseks. Küsimus on selles, kas ajakirjandus peab lähtuma ainult müüginumbritest ja reitingutest, sest inimesed ju ootavad verd ja pori näkku, või on ajakirjandusel ka kasvatav ja õpetav roll. Mulle tundub, et kui me püüame endale tähelepanu tõmmata läbi ekstravagantse käitumise, mis avaldub lihtsalt sõimus ja roppuses, siis sellel on soodumus süveneda.
Tähelepanu on võimalik ka muul viisil pälvida, näiteks lüüa mingi probleemi osas naelapea pihta. Mitte rääkida pseudoteemadel, vaid tegelikest probleemidest nii, et see köidab lugejat. Aga kõige suurem häda ongi see, et ei suudeta end väljendada nii, et lugeja aru saaks. Või ei oska lugejad head asja hinnata ja võtavadki selle, kus on juba pealkirjas keegi maha löödud.
Kokk: Kindel on see, et kui inimene ajalehe lahti lööb ja pealkirja vaatab, siis kui pealkiri ei pane lugema, keerad järgmise lehe. Kui vaadata Lotila artikleid, siis loomulikult on seal vint kuskil üle keeratud, püütud panna inimesi vanduma, aga väga palju on seal ka tõde.
Viimaste uurimuste põhjal peetakse Soomet heaoluriigiks number üks. Helsingit peetakse maailmas elanike heaolu poolest esimese viie-kuue linna hulka kuuluvaks. Üks mees, kes on selles ühiskonnas elanud, neid hüvesid nautinud, näeb, mis toimub Eestis, ja ta ütleb, et sõbrad, midagi on valesti.
Ta ei pöördu mitte ühegi Eesti inimese poole otse, ta ei sõima ega mõnita konkreetselt mitte ühtegi isikut, vaid pöörab tähelepanu valupunktidele, millele tegelikult on väga paljud isegi mõelnud.
Ja siis tuleb “Kolmeraudses” üks mees, kes on tegelikult läbi aastate “Ärapanijas” mõnitanud konkreetseid isikuid. Ma ei tunne isiklikult Mart Viisitamme, kuid vahepeal ei olnud mitte ühtegi “Ärapanija” saadet, kus poleks teda mõnitatud. Ka “Kolmeraudses” jõuti persooni ja tema pere juurde.
Kui vaatame täna internetis artiklite kommentaare, siis kui räigelt sõimatakse seal inimesi, sest teatakse, et sõimajaid kaitseb anonüümsus. Mina olen elus ühe korra kommenteerinud, kunagi Äripäevas ja oma nime all, kui Tartu maraton jäi ära ja öeldi, et osalustasu tagasi ei saa ja järgmiseks aastaks ettemaks see ka ei ole. Siis ma kirjutasingi, et see on jama, sest kui midagi jääb tegemata, peaks see olema kuidagi kompenseeritud.
Kui täna lugeda ükskõik milliseid kommentaariume, siis kohtab seal neid, kes pole viimase kahekümne aasta jooksul võib-olla kordagi tööl käinud, kellel pole majanduslikku haridust, aga majandusasju oskavad kommenteerida. Kui vaadata Vooremaa kommentaare, siis mõne taga on riigiametnikud, kes saavad riigilt palka ja töö ajal kommenteerivad.
Morozov: Kommentaaridega püütakse moonutada pilti. Kui inimene loeb artikli läbi, on tal üks emotsioon, ja kui ta läheb kommentaariumi, siis püütakse lugeja vaadet muutma hakata. Üldjuhul pole kommentaarid mitte teema- vaid persoonikesksed. See on kahetsusväärne.
Kuidas tagada vaba arvamuse paljusus olukorras, kus paljud eksperdid, oma ala spetsialistid on loobunud kirjutamisest, kuna ei soovi sattuda hilisema anonüümse sõimu ohvriks?
Peets: Kui inimene paneb kirja oma mõtteid, siis ei tohiks halb kommentaar seda mõjutada. Kui oled piisavalt palju neid tobedaid kommentaare lugenud, siis ühel päeval sa neid enam ei loe. Inimene peab jääma oma arvamuse juurde ja oskama seda kaitsta ning kui sa seda südamega teed, siis ma ei näe küll põhjust kahetseda või vabandada.
Annuk: Meil ei ole oskust selekteerida, mis on tõde, mis vale. Vooremaas on ka kommentaatoreid, kes, olgem ausad, on haiged. Nad otsivad eneseväljendamise võimalust ja neile pole oluline teema ega artikkel, vaid soov kohe oma arvamust avaldada. Mina olen sellega nõus, et inimesi tuleks natuke koolitada ja kui on isiklikul tasandil inimesi solvavad kommentaarid, siis tuleb kommenteerija üles leida ja vastutusele võtta. Seda on väga kerge teha.
Ma räägin ühe loo. Olin kodakondsusametis ja viisin, ütleme, hullumajja haigetele passe kätte. Lähen arvutituppa ja nad muudkui toksivad seal. Küsisin, et kas nad pääsevad internetti? “Jaa, nad on vahvad kommenteerijad,” vastati. Näete, kust need kommentaarid võivad tulla…
Kokk: Mulle meeldib Facebook rohkem, sest kui seal hakkab keegi räigelt kedagi sõimama, siis kustutatakse ta sõbralistist ja rohkem teda selles seltskonnas ei ole. Igaühel on õigus väljendada oma mõtteid, kui ei halvustata ega sõimata.
Meil on kommentaariumis pooled need, kes püüavad halvustada ükskõik keda. Mina loobusin poolteist aastat tagasi kommentaaride lugemisest, sest selle peale pole mõtet aega ja närve kulutada. Kui kommentaariumides lubatakse öelda kõike, mida sülg suhu toob, miks siis Lotila ei tohi kirjutada artikleid sellest, mida tema mõtleb. Väga hea, kui mõni mees toob meid maa peale ja paneb mõtlema, kas ikka päris nii saame edasi minna nagu seni.
Peets: Mul isa armastas öelda, et sõimata oskab igaüks, selleks, et kiita, peab mõistust olema. Me räägime siin sellest, mida soomlane kirjutab. Tegelikult peaksid ka poliitikud, kes juba enne sündmuse toimumist kirjutavad ja räägivad, mis kõik tuleb, vastutama oma sõnade eest.
Kokk: Lotila artiklis oli näide, et meie inimene, kui ta on üheksa kuud töötu olnud, saab 60 eurot kuus toetust. Temal oli nädala kommunaalmakse sama suur. Kuidas siis inimene 60 euroga ära elab? Kas see on siis vale küsimus? Ta pöörab meie tähelepanu sellele, et hindadega oleme me juba Euroopas, aga palkadega pole järele jõudnud. Me peame seda ka tunnistama, et me pole veel kõige ilusamad ja meil on veel pikk tee minna, et saada kõige paremaks.
Kogu aeg räägitakse, et Eesti maksukoormus on hästi väike, kuid siis selgub, et oleme maailmas selles vallas 131. kohal ehk 130 riigis on maksukoormus madalam. Soome on 125. ja Rootsi 144. Maksukoormus on meil sama, mis Põhjamaades, kuid nende elatustasemeni on väga pikk maa.
Vahest peaks lihtsalt rahulikult võtma? Mina isiklikult ei tunne end Lotila kirjutistest puudutatuna.
Annuk: Mina ka ei tunne.
Kokk: Kõike ei tohi võtta isiklikult. See oli üldistav artikkel ja seal ei olnud kellegi poole konkreetselt pöördutud. Seal oli näiteid toodud, üle vindi keeratud. Tema artiklitest tuleb võtta seda, mida me ise saame muuta paremaks ja mina loodan küll, et Õhtuleht avaldab veel selliseid artikleid. Meil on siin nelja mehe arvamus, mis on paljuski sarnane, kuid ka erinev. See ongi nelja mehe arvamus ja ükski mees ei ütle, et meie arvamus on ainuõige.
Morozov: Kui artikkel paneb inimesi selle üle diskuteerima, siis on see hea artikkel olnud ja täitnud oma ülesande.
Küsis ARVED BREIDAKS
