Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu tänavusel konkursil “eesti-keha-kate2” tunnistati parimaks tööks põltsamaalanna Katre Arula “Sõlelugu”. Esikohatöö kujutab endast meisterlikult teostatud kleiti, mis seotud ilusa looga.
Rahvakunsti ja käsitöö liidu traditsioonilisest konkursist, mis igal aastal ise nime kannab, tehti kokkuvõtteid möödunud kolmapäeval Tallinnas Eesti Käsitöö Maja rahvakunstigaleriis. Katre Arula on mitmel käsitööliidu konkursil ka varem osalenud ja mõnel korral ka tunnustuseni jõudnud, ent esikohta polnud ta varem saanud.
Katre võidutööks oli pikk must kleit, mille reljeefsed kaunistused jätavad mulje, nagu oleksid kleidile kinnitatud rahvuslikud sõled. Sõlekaunistused on välja kasvanud Katre enda leiutatud nööbid-peidus-tehnikast. Mõned aastad tagasi tegi Katre nimelt valmis kleidi, mille rinnaesist kaunistav reljeefne muster meenutab setu hõberahadega keesid. Kaunistuse tegemiseks “peitis” ta kahe kangakihi vahele tavalisi nööpe. Kleidi pühendas Katre oma Setumaalt pärit vanavanaemale, kes oli vaene teenijatüdruk ega saanud endale jõukate talutütarde kombel ehteid lubada.
Vanavanaemale pühendatud kleidiga osales Katre Eesti Moekunstnike Ühenduse ühisnäitusel “Must kleit vabal teemal”, kus see suurt tähelepanu äratas. Nüüd arendas Katre oma tehnikat edasi ja meisterdas veelgi keerulisemad kaunistused: võidukleidi rinnaesist ehib kaks eri suurusega “sõlge” ning neist allapoole, kleidi allääreni välja, jookseb peidetud nööpide rida.
Sõlekujuliste kaunistuste meisterdamisega nägi Katre päris palju vaeva. Kuhiksõle kuju saavutas ta alaneva suurusega vildikihte üksteise peale sättides ja neile nööpe lisades. “Sõle” tegi Katre eraldi valmis ning kinnitas siis kleidile vastavasse kohta tehtud palistatud auku.
“Tegin mitu proovisõlge, enne kui tulemusega rahule jäin,” ütles Katre Arula ja lisas, et esimene vildist, nööpidest ja kangast moodustis polnud üldse veel sõle moodi.
Võidukleidi õmbles Katre natuke venivast kostüümikangast: jäigast materjalist poleks sellist asja teha saanudki. Sõlekleidi pühendas ta oma varalahkunud vanaemale, kes elas Tartus.
Kohvikus ja kunstipoes
“Vanaema võttis mind tihti enda juurde hoida ning meil kujunesid välja omad tavad,” meenutas Katre. “Käisime alati koos Werneri kohvikus, Atlantise ehk tollase Kaunase restorani kulinaarialetist greipfruuti ostmas ning kunstikauplustes. Viimastest vanaema küll midagi osta ei saanud, sest selleks nappis tal raha, aga ikkagi laskis ta endale seal igasuguseid ehteid, kindaid ja muid ilusaid asju näidata. Ning ükskord tegi ikkagi ka ühe ostu: soetas endale Raekoja platsi kunstipoest sõle, mida rahvarõivaste juures kanda: vanaema oli koorilaulja ja rahvarõivad olid talle kasutada antud kui koori esinemisrõivad. Olen seda sõlge pärast vanaema surma korduvalt taga otsinud, aga pole senini leidnud. Kui ei leiagi, siis jääb mälestust vanaemast kandma see kleit.”
Kui suurem osa Katre rõivatoodangust läheb teiste inimeste selga, siis sõlekleidi tegi ta endale. Ta tundis, et vajab võistlusel osalemiseks natuke motiveerimist.
“Oleksin äärepealt konkursil osalemisest loobunud,” tunnistas Katre. “Ideed olid mul olemas küll, aga aega oli napilt. Millegi päris uue tegemiseks kulub seda aga rohkesti. Lõpuks võtsin end siiski kokku ja tagantjärele ei kahetse. Tunnustatud saada oli tore ja võiduga käis kaasas ka päris kena rahasumma.”
Rahvakunsti ja käsitöö liidu konkursile esitas Katre ka ühe kindakirjatehnikas kaunistustega sinise kleidi, ent see tunnustatute hulka ei jõudnud. Üldse võis iga autor esitada kolm tööd. Kokku saadeti võistlusele 47 tööd ning neid hindas viieliikmeline žürii, millesse kuulusid Kristi Jõeste (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), Piret Puppart (Eesti Kunstiakadeemia), Aet Ollisaar (Tartu Kõrgem Kunstikool), Maret Tamjärv (Eesti Vabaõhumuuseum) ja Liina Hergauk (ajakiri Käsitöö). Paremate tööde puhul tõid nad välja sellised plussid, nagu rahvakunsti uudne, leidlik või üllatav tõlgendamine, laitmatult kvaliteetne teostus ja tundlik värvikäsitlus.
Oma meistrikoda
Katre Arula võttis rahvakunsti ja käsitöö liidu aastakonkursist esimest korda osa 2005. aastal. Ka siis oli teemaks “eesti-keha-kate”. Tunnustuseni ta tookord ei jõudnud, küll aga märgati tema töid hilisematel konkurssidel “eesti-oma-kiri” ja “eesti-oma-ehe”.
“Minu arvates võiks rõivateemaline konkurss tihemini toimuda,” sõnas Katre. “Nende üheteistkümne aasta jooksul, mis eelmisest samateemalisest võistlusest möödunud on, on jõutud nii palju häid ideid juba ära kasutada ja põnevaid teemasid ammendada.”
Tänavusel võistlusel meeldisid Katrele teiste autorite töödest näiteks Lembe Maria Sihvre teise koha töö “Muhu mutt”, mis kujutab endast rikkaliku lilltikandiga viltjakki, ning Hilja Sepa siidist puhvaika, mis jõudis äramärgitute hulka. Võistlustöödest koostatud näitust saab Eesti Käsitöö Maja (Pikk tn 22) rahvakunstigaleriis vaadata 27. juunini.
Kes Katre Arula käsitööloomingust paremat ülevaadet tahab saada, võib aga külastada Põltsamaa lossihoovis tegutsevat Katre Meistrikoda. Aga kuhu jäi siis Põltsamaa Käsiteokoda, võib tähelepanelik lugeja nüüd küsida. Ega jäänudki kuhugi, MTÜna on see endiselt alles, ent ruume, kus näitusi ja koolitusi korraldada, see enam ei oma. Käsiteokoja ruumid said jagatud kaheks: ühes tegutseb siis Katre Meistrikoda, teises Kangrukoda, mis, tõsi küll, pidevalt avatud pole.
“Käsitööloomingu, kaupluse pidamise ning näituste ja koolituste korraldamisega tegelemine hakkas lihtsalt ühel hetkel üle jõu käima, nii et asju tuli hakata koomale tõmbama. Lisaks sellele leidis Kersti Pook, kellega koos käsiteokojas toimetasime, endale teise töö,” ütles Katre Arula.
Tema meistrikoja ukse kohal ripub Tunnustatud Eesti Käsitöö märk. Selle märgi taotles Katre oma kindakirjatehnikas toodetele, ent märk kõneleb meistrikotta tulijatele selget keelt sellest, et ka kõik muu, mida seal pakutakse, on ehe ja kvaliteetne kodumaine käsitöö.
“Põhiosas müüngi enda loomingut, ent olen valikuliselt müüki võtnud ka teiste töid,” kinnitas Katre.
Tema ja veel kolmteist märki omavat käsitööettevõtjat on koondunud omalaadsesse ühendusse ning info nende meistrikodade ja kaupluste kohta on trükitud vastavale kaardile. Seda aluseks võttes on huvilistel võimalik teha mööda Eestit põnev käsitöötuur. Katrel kui Tunnustatud Eesti Käsitöö märgi omajal on võimalus oma tooteid müüa ka Tallinnas Vene tn 12 asuvas Eesti Käsitöö Kodus. Ta on kogu oma tegevusega püüdnud tõestada, et käsitöö võib olla mitte ainult hobi, vaid ka elatusallikas.
RIINA MÄGI
