Järg 30. oktoobril ilmunud osale
Puurmanis ühinesime teiste põgenikega. Öösel läbisime Põltsamaa, kuid meie, lapsed, muidugi magasime sel ajal.
Hommikul tõstis isa vankrist maha jänesepoja, kelle õde oli kaasa võtnud, kuid öösel ära maganud. Kogu aeg oli kiire, sest kardeti, et sillad lastakse õhku.
Jõudsime Torisse, kust jäi Pärnuni umbes 20 kilomeetrit, kuid silda enam jõel polnud.
Meile jõudis järele Eesti väeosa jalgratastel, viimasel mehel sini-must-valge lipp pakiraami küljes. Isa andis kahele mehele oma erariided selga, nemad andsid mulle pilotkad. Sugulane Salme ja üks teine tüdruk aitasid kusagil seitse sõdurit paadiga üle jõe.
Kui hakkasime tagasi tulema, peitsid isa ja Kalju Arand oma vintpüssid ühe laudpõrandaga küüni trepi alla. Rinne oli meist märkamatult möödunud.
Onu, kes oli Toris metsnik, tahtis, et jääksime tema juurde elama, kuid isa ei võtnud teda kuulda. Küllap ta pärast seda kahetses.
Tagasiteel ületasime ajutisi sildu, mida sakslastest sõjavangid venelaste valve all remontisid. Teede ääres nägime hukkunud inimesi. Ausilt Koogi poole oli tankimiini plahvatusest jäänud hobuvankrist alles ainult üks ratas. Siin olid 29. septembril hukkunud Karl Orav (50 a), Raul Tael (17 a) ja Eduard Liivamägi (14 a). Rahvas rääkis, et nad olid mere äärest tagasiteel Ausil tee äärest tankimiini vankri peale tõstnud….!
Orav oli pärit Sepa külast, noormehed Voldist.
Lahing koduõuel
Lahing Koogi küla pärast oli 19. septembril kestnud terve päeva. Alles õhtupimeduses olid 37. politseipataljoni mehed taganenud üle Pedja jõe.
Küla kaitsel langes teadaolevalt viis meest. Üks neist on maetud Koogi-Laeva tee äärde 1. kilomeetritulba juurde, kolm Soo talu õue lähedusse ja üks Saarevälja talu maadele.
Koju jäänud vanaisa, vanaema õde ja veel üks sugulane olid lahingu ajal õuelt talli varju vedanud haavatud venelase. Kui ta ära viidi, jäi temast maha verine sinel.
Meie taluhooned jäid terveks, ainult üks heinakuhi oli põlenud. Külas purustusi ei olnud, aga mõnest talust võtsid venelased hobuseid kaasa.
Repressioonid ei jäänud tulemata
Minu ema vend ja minu ristiisa August Mölder sai Pärnust 23. septembril laevale. See oli väljunud pooltühjalt ja jõudnud Danzigi sadamasse. Aga 1945. aasta mais sattus August venelaste kätte vangi ja olevat maetud Petšora jõe kaldale Vorkuta lähistel.
Minu isa arreteeriti oma sünnipäeval 27. novembril 1944. Verine sinel, mis vene sõdurist maha jäi, kästi ka kaasa võtta.
Tallinnast Patarei vanglast viis tee peagi Dudinka-Norilskisse tööstuslinna rajama. Isa suri 22. aprillil 1947 ja on maetud sinna kusagile igikeltsa sisse.
Minu teine ristiisa Elmar Vardja oli saanud Võru kandis 1944. aasta suvelahingutes autasuks raudristi. Tema jäljed kadusid Porkuni vennatapulahingusse, kui ei halastatud haavatutele ega vangidele.
Minule õe ja emaga tuldi järele 1949. aasta 25. märtsi keskhommikul. Olime tunnistatud natsionalistideks ja määratud väljasaatmisele Ignatjevka külla Novosibirski oblastis. Tagasi koju saime kaheksa aasta pärast.
28. märtsil 1957 tulin Tabivere külanõukogust end sisse registreerimast. Oli teine päev Eestimaal. Vastu tuli naabritädi Tiiuga, kes oli suureks sirgunud.
Tiiuga saime igal suvel koolivaheajal Koogil kokku. Ta oli tollase elu ja valitsemissüsteemi suhtes väga kriitiline. Aga ma ei tea, kas ta nägi meie riigi iseseisvumist.
Koduloo- ja ajaloohuviline Jaan Peetsalu on pärit Tabivere vallast Koogi külast. Neljakümnendate võimuvahetuse aegu ja Teise maailmasõja puhkedes oli ta väike poiss. Praegu, pensionipõlves, elab Jaan Peetsalu Tartumaal Ülenurmes.
i
Ta on olnud 10 aastat ERM korrespondent ja saatnud muuseumile hulgaliselt mälestusi ja ajaloosündmusi kajastavaid tekste. On teinud koostööd ka Eesti Kirjandusmuuseumiga. Meie lehes avaldatud lugu ongi
koopia Kirjandusmuuseumi fondi antud tööst.
i
JAAN PEETSALU
