Tõtt-öelda sain ma viimase Eurovisiooni ajal hakkama millegi sellisega, mida ma varem polnud kunagi teinud – hääletasin. Suurbritannia poolt. Muusikaspetsid võivad nüüd mu maitse põrmustada, kuid võib-olla oleks lugejaile oluline teada – olemaks nendega kristalselt aus –, et ma ei vaadanud tervet kontserti, vaid ainult seda osa, mis jäi Eesti laulust tahapoole. Seega täiesti subjektiivne valik. Lihtsalt meeldis ja kõik.
Tõenäoliselt on enamik teist siiski taibanud, et ma ei kavatse täita leheruumi kirjeldusega sellest, kuidas ma Eurovisioonile kaasa elasin. Pigem ikka sellest, mis juhtuks Euroopa Liidus, kui hääletamine toimuks samamoodi kui Eurovisioonil. Et kõik saavad anda punkte ja nii selgubki võitja.
Vähem “balkaniseerumist”
Sedakorda oli Moskvas peetud lauluvõistlusel “balkaniseerumist” jupp maad vähem kui viimastel aastatel. Eks ikka seetõttu, et nüüd andis lisaks inimestele punkte ka žürii.
Üldmuljet see siiski väga ei parandanud – “klassikud” tegutsesid ikka omasoodu. Balkanimaad andsid üksteisele punkte, Küpros Kreekale maksimumpunktid ja vastupidi, ja skeptikute (nimetagem neid praegu selliselt) sõnul võitiski Norra just tänu asjaolule, et neid esindas slaavi päritolu laulja. Punktid tulid nii Põhja- kui ka slaavimaadelt. Kuid Slovakkia 12 punkti Eestile oli ikkagi üllatus.
Ent mõelgem siiski sellele, kui kõiki asju Euroopa Liidus otsustataks SMS-idega. Lissaboni leping, ühine põllumajanduspoliitika, suhted Venemaaga jne – helistage numbril X või saatke SMS ning muudatuse, täienduse, jah või ei teeb teatavaks saatejuht kas siis paber- või virtuaalse ümbriku avamisel. Lihtne?
Palju on räägitud Euroopa Liidu demokratiseerumise vajalikkusest, ent sajaprotsendist võluvalemit pole keegi selleks suutnud veel leiutada. SMS-demokraatia oleks kahtlemata ilus, kuid Eesti jääks sellise demokraatliku mudeli rakendamisel lihtsalt Euroopa Liidus jänni. On ju Eesti rahvaarv vaid 1, 3 miljonit ja isegi kui kõik saadaksid oma SMS-id, ei jõuaks me ligilähedalegi näiteks Saksamaale, kus elanikke umbes 80 miljonit.
Kvalifitseeritud häälteenamus
Ajalooliselt tasub vaadata USAsse. Seal kehtib Kongressi puhul 1787. aastast nn Connecticuti kompromiss. Selle järgi valitakse saadikuid Esindajatekotta ehk Kongressi alamkotta osariikide rahvaarvu alusel, kuid Senatisse ehk Kongressi ülemkotta pääseb igast osariigist, sõltumata nende suurusest, kaks esindajat. Praegu on USAs 50 osariiki, Senatis seega 100 liiget. Kusjuures see süsteem on töötanud enam-vähem tõrgeteta üle 200 aasta.
Seega pole imestada, kui ka Euroopa Liidus on olemas mehhanismid, mis tagavad väikeriikidele paremad võimalused olla euroinstitutsioonides esindatud. Kvalifitseeritud häälteenamus tähendab kehtiva Nice’i lepingu järgi, et ettepaneku vastuvõtmiseks ei piisa lihthääleenamusest, vaid selleks on vaja vähemalt 255 poolthäält 345st, kusjuures mingis küsimuses kvalifitseeritud häälteenamuse moodustanud liikmesriigid esindaksid vähemalt 62 protsenti kogu ELi rahvastikust.
Jõustumata Lissaboni leping ütleb, et alates 2014. aastast põhineb kvalifitseeritud häälteenamus topeltenamusel, mille puhul võetakse arvesse nii liikmesriikide kui ka nende elanike arvu. Uue definitsiooni kohaselt peab kvalifitseeritud häälteenamuse saavutamiseks olema otsuse poolt vähemalt 55 protsenti liikmesriike, kes esindavad vähemalt 65 protsenti Euroopa Liidu rahvastikust.
Et väikeriikidest mõnes kohas teerulliga üle ei sõidetaks, on olemas ka vetoõigus, ent Lissaboni lepingu järgi jääks vetoõigust vähemaks ligi 40 alal. Lühidalt öeldes pakub kvalifitseeritud häälteenamus siiski seda, et küsimustes jõutakse kompromissidele ja et väikeriikide õigused on tagatud.
Keeruline? Kahtlemata. Kuid kas keegi oskaks soovitada paremat varianti?
Ent keerdkäigud demokraatia ümber pole sellega kaugeltki lõppenud. Nii näiteks jättis Saksamaa Nice’i lepingu ümber keenud arutelul 2000. aasta lõpus arvestamata oma rahvaarvu kasvamise 17 miljoni võrra, kui Saksamaa 1990. aastal ühines. Sellega on Saksamaal Euroopa Liidu Nõukogus 29 häält — sama palju kui Prantsusmaal, Ühendkuningriigil ja Itaalial. 17 miljoni inimese mittearvestamine pole just kuigi demokraatlik, või kuidas?
Ning siis jäävad veel asutused, mida otse ei valita. Näiteks Euroopa Komisjon, kes tegutseb liikmesriikidelt saadud mandaadi alusel. Kuid eks temalgi tule oma tegude eest vastust anda – volinikud kinnitab ametisse Euroopa Parlament ja volinikukandidaadid leiavad tee parlamendi ette pärast valikut liikmesriikides.
Kes valvab valvureid?
Kes valvab valvureid, küsisin 2004. aastal Vanast Roomast pärit küsimuse Siim Kallaselt, kui too oli endale saanud Euroopa Komisjonis portfelli, mis sisaldas ka korruptsioonivastast võitlust Euroopa Komisjoni sees.
“Tegelikult valvab valvurit seesama institutsioon – OLAF (ja ka audit) – rahanduslike rikkumiste vastase võitluse büroo. See on loodudki selleks, et ELi institutsioonides jälgida, et inimesed kasutaksid ELi raha otstarbekalt.
OLAF kuulub küll minu vastutusalasse, kuid sel on omad protseduurid ja mehhanismid, nii et tema valvab ka mind. Mul pole mingit võimalust anda büroole korraldust minuga mitte tegelda,” ütles Kallas toona.
Niisiis võtame kokku. Euroopa Liit on keeruline kompromissmehhanism, tagades väikeriikidele oma võimalused, ignoreerides samas mingeid rahvahulki ja pannes ametisse ka organid, kes tegutsevad valimistevahelisel ajal ja keda omakorda valvatakse. See ei ole kindlasti täiuslik — siit hõiked parandada demokraatia olukorda Euroopa Liidus —, kuid see pole ka Eurovisioon.
Sest Lissaboni lepingu üle otsustada saab ikka tervet lepingut lugenuna, mitte üksnes paari lehekülje põhjal. Nii, nagu tegin mina, olles kuulnud-näinud Eurovisioonil vaid mõnda laulu. Ilmselt polnud ma ainus.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.
ERKKI BAHOVSKI
