„Issanda loomaaed on kirju,“ tavatsetakse öelda eriilmelistest isenditest koosneva inimesesoo kohta. Midagi sarnast võib öelda Jõgeva alevikus elav Gunnar Vasemägi enda loodud fantaasialoomade kohta. Gunnari joonistuste näitust „Pildiloomad“ saab 8. detsembrini näha Jõgeva Linnaraamatukogu laste lugemissaalis.
Gunnari piltidelt leiab selliseid tegelasi nagu smaug, lääbats, ämmelgas, saabastega vöötnälkjas, maru koer, Põhja-Saku lemming, Skandinaavia kärnkrokodill, Lapi metskähiseja, põhjakaelkirjak ja teised. On ka meditsiinilise kallakuga “elukaid”, nagu gripp ja viirus, ning pilte, millel kujutatavat otseselt loomaks nimetada ei saagi (“Jagamata karu nahk”, “Igas asjas käpp”). Mõnusalt muigama panevad aga kõik pildid.
Pildiloomad sünnivad, kes kuidas. Mõni saab kõigepealt visuaalse vormi ja siis alles nime, mõni jälle vastupidi. Või siis lappab Gunnar mingil hetkel oma pildilisi ja sõnalisi ideejuppe täis sirgeldatud märkmikku ning leiab, et üks loomapildiidee ja üks nimeidee sobivad omavahel täpselt kokku. Enda väljamõeldud elukate kõrval on Gunnar joonistanud ka kirjandusest inspireeritud loomi. Näiteks kapakoi pärineb Hannu Mäkelä loomingust, elevantsidega on igaüks meis kokku puutunud Alan Alexander Milne’i “Karupoeg Puhhi” lugedes.
Küsimusele, kas pildiloomade sari on välja kasvanud kooliaegsetest vihikuservasirgeldustest, vastas Gunnar:
“Ei, kooliajal joonistasin ma teistsuguseid asju. Näiteks muusikaajaloo tundides joonistasin portreesid heliloojatest, kellest õpetaja meile rääkis,” meenutas Gunnar. “Heliloojate tegeliku väljanägemisega polnud neil piltidel küll vähimatki pistmist, sest mina lähtusin joonistades oma sisetundest.”
Pildiloomade puhul kasutatud joonistamislaadi viljeleb Gunnar viimased viis aastat. See on minimalistlik ja karikatuurne, mõnel puhul aga iidsete kaljujooniste stiili meenutav.
“Kaljujooniste pilte olen ma tõesti päris palju vaadanud,” tunnistas Gunnar.
Õepojad innustasid
Nappide joontega loomapiltide joonistamiseks piisab nappidest vahenditest — tavalisest paberist ja mustast viltpliiatsist. Mõned loomad on ta siiski ka värvipliiatsitega ära värvinud. Loomapiltidest näitust tegema innustasid Gunnarit tema väikesed õepojad, kes on nende piltide suured fännid.
“Olen Tallinnas elavale õele e-posti teel oma loomapilte saatnud ning tema on neid kujundeid siis ühel või teisel viisil poiste riietele kandnud, kes neid siis rõõmuga kannavad,” ütles Gunnar.
Ta on mõelnud ka seda, et loomapiltidele võiks jutud juurde kirjutada ning need siis raamatuna välja anda. Samas võib juhtuda, et kõigepealt tuleb tal hakata illustreerima mitte enda, vaid ühe teise autori raamatut. Tõnu Trubetskyl olla nimelt plaanis punkromaan kirjutada ning ühe võimaliku illustreerijana nägevat ta Gunnarit.
Gunnar on tõesti natuke pungiliku taustaga inimene: kunagi mängis ta siinmail tegutsenud punkbändis Saast, mille liikmed peale muusika ühiselt ka mitu amatöörfilmi valmis tegid.
“Lõpetasin just hiljuti meie filmide VHS-kassettidelt digitaalsetele infokandjatele ümbersalvestamise,” ütles Gunnar Vasemägi. “Ega need mingid meistriteosed pole ja ega need Theodor Lutsu filmipäevade zhürii silmis ka armu leidnud, aga meil endal oli neid tehes küll lõbus.”
Hobimaailm värvikam
Gunnar Vasemägi ongi inimene, kelle elu hobidemaailmas on märksa värvikam kui tema igapäevane leivateenimine Jõgeva Sordiaretuse Instituudi mehhaaniku tagasihoidlikus ametis, kus suvel tuleb teha põllutöid, talvel aga enamasti heinaseemet sorteerida. Jõgeva 2. keskkoolis ehk praeguses Ühisgümnaasiumis õppides oli Gunnar kõva raadioamatöör, siis tulid musitseerimine Saastas ning katsetused filmi, kirjanduse ja ajakirjanduse vallas (ajendatuna sellest, et Gunnar omal ajal Vale-Dimitri nime all Vooremaa noorteküljele kaastööd tegi, kutsume meie teda omavahel siiamaani Dimkaks), praegu seisab joonistamise kõrval tähtsal kohal teatritegemine. Viimane sai alguse kaasalöömisest Jõgeva aleviku estraadiringis ning on jätku leidnud Jõgeva aleviku kultuuriseltsi Vanaveski ja Jõgeva Linna Teatri ühendtrupis.
“Kõige mahukam roll oli Andres lavastuses “Eesti matus”: seal pidin peaaegu kogu tüki kestel laval olema,“ ütles Gunnar. “Kõige keerulisem ja mitmekihilisem oli aga viimati mängitud osa — Einstein Dürrenmatti “Füüsikutes”.”
Rolli enda raskusele lisas “Füüsikute” esietendusel pingeid asjaolu, et Gunnari valevuntsid pidevalt eest ära kippusid kukkuma.
“Need kukkusid ära veel mitmel etendusel, kuni taibati õige liim muretseda,” ütles Gunnar muiates.
Jõuluaeg tähendab Gunnarile viimastel aastatel seda, et teatud päevadel tuleb habe ette panna ja punane kuub selga tõmmata ning lastele jõulurõõmu viima ja kinke jagama minna.
“See on päris raske amet: sa pead lastele meeldima ja muljet avaldama, mitte olema mingi kuuse all istuv tuim tegelane,” ütles Gunnar.
Kui Gunnar eile toimetuses käis, oli tal kaasas terve mapitäis selliseid joonistusi, mida eriti keegi veel näinud pole. Sellestki valikust leidsin mõne huvitava eluka, näiteks mummuti, kes on natuke mammuti moodi, ainult et mummuline. Oli aga ka selline tegelane nagu kodulaenu tagasimaksja, keda tavainimesest eristas ahastav silmavaade.
“Nojah, eks neistki või kunagi näituse teha,” arvas Gunnar mapitäie visuaalsete vaimukuste kohta. Kes aga linnaraamatukogusse Gunnari loomapilte mingil põhjusel vaatama ei jõua, leiab need e-näitusena kultuuriseltsi Vanaveski kodulehelt.
i
RIINA MÄGI
