Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis saab praegu vaadata akvarellinäitust „Kunst ei sõltu suurusest”. Akvarelligalerii Kala poolt korraldatud näituse tööd on formaadilt tagasihoidlikud, tööde arv on see-eest aukartust äratav: üleval on 75 taiest 21 autorilt.
Nagu Jõgeval Gennadi Lapini eestvedamisel tegutseval galeriil kombeks, on väljapanek rahvusvaheline: kümme kunstnikku esindavad Eestit (kusjuures kõik nad pole sugugi eestlased), neli Leedut, kolm Soomet, üks Saksamaad, üks Rootsit, üks Venemaad ja üks Ukrainat.
„Näituse üheks eesmärgiks on tõestada, et mõõtmetelt väike taies võib olla sisukamgi kui mitmeruutmeetrine maal, millele tõmmatud vaid paar kriipsu,” ütles Gennadi Lapin.
Näituse teine eesmärk on sama, mis kogu galerii Kala tegevusel: propageerida akvarelli kui omapärase iseloomuga tehnikat, mis nõtke pintsli ja piisava meisterlikkuse korral suurepäraseid tulemusi annab.
Nagu märkis üks avamisel viibinud autoritest, narvalanna Jelena Pavlova, annab näitus päris hea ülevaate erinevatest akvarellikoolkondadest — osa autoreid järgib Moskva, osa Peterburi, osa Skandinaavia traditsioone. Leedulasedki võiks omaette koolkonnana välja tuua. Omamoodi nüansi lisavad veel kolme autori papier-pellie tehnikas (tegemist on akvarelli vähetuntud alaliigiga) tööd, mis laiendavad nägemust akvarellist.
Enamik autoritest, kelle töid allakirjutanu ka varem näinud, astub ka miniatuuride näitusel üles enam-vähem oma tavalises stiilis. Läänemaale „pagenud“ tallinlanna, raamatuillustraatorina tuntud Ülle Meisteri „kaubamärgiks“ on rahulikkus, helgus ja selgus, jõgevalannat Eike Salu iseloomustab jahe elegants, leedulast Gvidas Latakast muhe huumor, Rootsis elavat soomlast Ari Laitineni hoog ja perfektsus, tallinlast Sergei Mininit jõuline ekspressiivsus.
Huntidega miiniväljal
Kui üldiselt prevaleerivad näitusel lille- ja maastikumotiivid, siis Minini tööde hulgas köidavad pilku pildid, millel kujutatud hunte ja napilt riietatud naisi, ühel pildil koguni koos. Kui kirjas seisab töö nimena „Tants huntidega“, siis suuliselt lisab Minin veel ühe sõna: „Tants huntidega miiniväljal“.
„See on minu n-ö programmiline teos,” ütles Minin, vihjates oma perekonnanimele ja oma teatavale opositsioonilisusele kohalike kunstiringkondade suhtes.
Tema hundipildid on suisa fotolikult täpsed. Ta ütles end nooruses Vjatka jõe ääres elades huntidega palju kokku puutunud olevat. Mitte küll niivõrd elusatega, kuivõrd juba küti saagiks langenutega: Mininil oli sugulasi ja tuttavaid, kes hundijahti pidasid.
„Nii, nagu Minin maalib, tahaks ka ise osata,” tunnistas narvalanna Irina Jugolainen.
Tema ja Jelena Pavlova on juba mõnda aega kord-paar kuus Jõgeval Gennadi Lapini juures akvarellitehnikat õppimas käinud ning nii enda kui ka õpetaja sõnul suuri edusamme teinud. Jelenalt on näitusel väljas kaks vahvat kassipilti, Irinalt lilled ja maastikud. Mõlemad hakkasid umbes aasta tagasi Jõgeva vahet käima sellepärast, et Narvast nad sellist inimest ei leidnud, kes neid akvarelli alal hariks.
„Võhikud kipuvad akvarelli üldse alavääristavalt suhtuma: vesivärvidega värvimine on nende meelest rohkem lasteaialaste pärusmaa,” ütles Irina Jugolainen. „Ning kui kuuldakse, et ma akvarellidega maalin, siis küsitakse, kas ma õlivärvidega ikka ka oskan — nagu oleks see tehnika õilsam või rohkem „päris“.“
Uues maailmas
Jelena ja Irina on aga õppinud just akvarelli hindama, kuigi Jelenal kui diplomeeritud kunstnikul on seljataga ka päris pikk õli- ja akrüülvärvidega maalimise kogemus. Hindama on nad õppinud ka Gennadi Lapinit kui akvarelliõpetajat.
„Genka on pedagoog Jumala armust,” ütles Irina.
„Ta ei jäta midagi enda teada, vaid jagab lahkesti kõike, mida ise aastate jooksul akvarelli kohta teada on saanud,” lisas Jelena. „Ka tema kõrvalepõiked kunsti- ja akvarellitehnika ajalukku on väga harivad.”
Eriti rõõmsad olid narvalannad selle üle, et nad Palamuse näitusele esinema kutsuti. Narvast Palamusele tulles sattusid nad enda sõnul justkui täiesti uude maailma: nii olustiku kui ka kunstikonteksti suhtes. Narva kunstnikkond suhtleb ju pigem Peterburi kui muu Eestiga ning seetõttu oli Jelenal ja Irinal Palamuse näitusel väga huvitav.
„Igal kunstnikul on oma stiil ja koloriit, samas sulandusid tööd üles pannes kenasti tervikuks,” ütles Jelena.
Laiuselt pärit ja praegu Tallinnas elav akvarellist Rein Mägar arvas siiski, et võib-olla oleks kogu seda suurt pildimassi parem slaidiprogrammina suurelt ekraanilt vaadata: siis pääseks iga töö omaette mõjule ega jääks hüüdjaks suures teemaderohkes kooris. Ning natuke kahtles ta ka näituse pealkirjas toodud väite, et kunst ei sõltu suurusest, õigsuses.
„Minu arust on küll nii, et kes suure formaadiga harjunud on, sellel on natuke raske end väikese formaadi sisse suruda,” ütles Rein Mägar, kes ise esineb näitusel senistest hoopis erinevate töödega. Erinevad on nii värvikasutus kui ka abstraktsuse aste. Osalt oligi selline imagomuutus tingitud etteantud formaadist.
„Aga mine tea, võib-olla ongi neis piltides mingi uus suund, mille poole ma püüdlen,” ütles Rein Mägar.
Akvarellinäitust „Kunst ei sõltu suurusest” saab Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis vaadata juuli lõpuni. Enamikku taieseid saab soovi korral ka osta.
i
RIINA MÄGI
