Eesseisva aasta eelarve Riigikogule esitamine on igal aastal tähtsündmus, sest mõjutab otseselt Eesti elu, enamiku inimeste käekäiku ja toimetulekut. Ootasin minagi südame põksudes 2010. aasta eelarvekava avalikustamist, tundes endise ministrina erilist huvi sisejulgeoleku rahastamise vastu.
Päästetöötajate palka vähendatakse kümnendiku võrra
Mulle vaatasid otsa jahmatavad, lausa hirmutavad numbrid. Nimelt tahab valitsus tuleval aastal vähendada politsei- ja piirivalveameti personalikulusid 13,7 protsenti ja tõmmata päästeameti töötajate palgafondilt maha 10,8 protsenti. See tähendab, et jaanuaris alustaval ühendametil on võrreldes tänavusega 217 miljoni krooni ulatuses vähem vahendeid, et politseinikele ja piirivalvuritele palka maksta. Päästjate palgaraha kahaneb omakorda 61,2 miljoni võrra.
Nii jõhker sisejulgeoleku summade mahalõige paigutub pilti, kus eelarvet läbiv üldine tegevuskulude vähendamine jääb alla kuue protsendi. Näiteks kahanevad kõik kaitsekulutused kokku
Tegu on uskumatult ülekohtuse kärpega ajal, mil kuritegevus näitab selget kasvutendentsi. Majandussurutise tõttu on suurenenud nii varguste kui röövimiste arv ja saanud taas hoo sisse salakaubandus. Segastes ja keerulistes oludes kipub pead tõstma ka igat liiki valgekraeline kuritegevus, millega võitlus on eriti keeruline ja ressursse nõudev.
Suvine politsei kulutuste piiramine ja patrullide vähendamine viiendiku võrra on end juba valusalt kätte maksnud – viimastel kuudel on hakanud kasvama liiklusõnnetustes hukkunud ja vigastatud inimeste arv. Ministriametis oli minu prioriteediks liiklus- ja tulesurmade vähendamine ning kõigi Eesti elanike turvalisuse parandamine. See töö kandis ka vilja.
Vajaliku viie-kuue mehe asemel kolm-neli
Nüüd kipuvad toonased pingutused tühja jooksma. Mulle on arusaamatu, miks Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit on seadnud üldise ebastabiilsuse ajal eesliinile nii tundliku valdkonna. Ma ei karda välja öelda, et nende poolt langetatud eelarvepoliitiline valik on mäng inimeludega.
Riiki ei tohi lõpmatuseni õhemaks viilida. Kui Eesti tahab olla tõsiseltvõetav riik, peab ta suutma oma inimesi kaitsta. Ja seda hoolimata rahanappusest.
Juba praegu sõidavad päästekomandod põlenguid kustutama vajaliku 5-6 mehe asemel 3-4 mehega ning politsei ei suuda reageerida kõigile avaliku korra rikkumistele. Kõige kaitsetumad on täna maapiirkondade elanikud ja eriti üksi metsataludes elavad vanemad inimesed, kel tuleb abi pikalt oodata.
Kui Riigikogu peaks valitsuskoalitsiooni poolt pakutud siseministeeriumi kärpekava heaks kiitma, toob see paratamatult kaasa koondamislaine politseinike, piirivalvurite ja päästjate ridades. Sel juhul kahaneb nende reageerimiskiirus veelgi. Inimestel pole siis tulevikus põhjust süüdistada politseid, kui rohkem kuritegusid jääb avastamata, ega kiruda päästjaid, kes õigeks ajaks kohale ei jõua.
Sama lubamatu on piirivalve koosseisude vähendamine. Nii võib Eesti minna vastuollu Schengeni põhimõtetega, mis omakorda ohustab meie inimeste vaba liikumist Euroopas.
Pean täiesti mõeldamatuks järjekordset palgakärbet. Paljud päästjad peavad niigi leppima 8000-9000 kroonise töötasuga ja ka reapolitseinikel pole lihtne oma praeguse palgataseme juures peresid ära toita. Samas tunnistab isegi riigieelarve seletuskiri, et majanduslanguse tõttu ei ole enam lootust rahale, millega kohalikud omavalitsused ergutasid politseinikke ja abipolitseinikke.
Tean, et tuhanded inimesed on sügavas mures oma tuleviku pärast. Teadmatuses elavad ka nende perekonnad. Kutsun Riigikogu saadikuid parlamendis toimuvate eelarvevaidluste käigus leidma sisejulgeolekule lisaraha. Vaid motiveeritud, palgaalandamistest ja koondamishirmust räsimata töötajad suudavad tõhusalt kuritegevust ohjata, inimelusid ja rahva vara kaitsta ning päästa.
iii
Jüri Pihl, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees, endine siseminister
