Jõgeval Betti Alveri muuseumis saab laupäevani vaadata tartlase Allan Gulli maalinäitust “Keegi ei kellegi maal”.
Allan Gulli (49) on sündinud Tartus. Kunstialaseid teadmisi ja oskusi on ta omandanud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi ehk praeguse Eesti Kunstiakadeemia ettevalmistuskursusel (1984 ja 1987) ning Tartus tegutsevas Konrad Mägi ateljees (1988-1993) Kaja Kärneri ja Heldur Viirese käe all. Näitustel on ta esinenud alates 1986. aastast ning enamasti on need olnud ühisnäitused. Sellessamas Betti Alveri muuseumi saaliski on Gulli tööd varem väljas olnud Konrad Mägi ateljee ühisnäituse koosseisus. See toimus 2012. aastal ning kandis pealkirja “Bettil külas”. Näitust “Keegi ei kellegi maal” eksponeeris Gulli möödunud aasta mais Tartus Ropka-Karlova raamatukogus.
Kõnealune näitusekomplekt koosneb suhteliselt ühtses stiilis ja koloriidis abstraktsetest töödest, mis maalitud kümme-kakskümmend aastat tagasi. Kunstikriitik Enn Lillemets on Gulli sedalaadi loomingu kohta kunagi Sirbis kirjutanud, et kunstnik kasvataks justkui üht veealust maailma, mis on samas tema siseruum, ning kogub sellesse üha rohkem pehmet valgust ja värviimpulsse.
“Jah, mõnda selle näituse tööd võib veealuse maailmaga samastada küll, ent kindlasti mitte kõiki,” arvas Allan Gulli.
Veemaailma meenutavad eelkõige voolujoonelisemate kujunditega ja sujuvamate värviüleminekutega pildid. Pastelsed rohekad-sinakad-kollakad toonid valitsevad tegelikult kõigi piltide pinda. Küsimusele, kas kärtspunane ja sügavsinine on tema maalidel üldse välistatud, vastas Gulli, et oma kunstnikutee alguses oli ta üsna julge värvikäsitlusega, ent aastad tegid oma töö ja jõuliste värvikombinatsioonide asemele tulid pastelsemad.
“Aga ma ei välista tulevikus taas tugevamate värvivastasseisude suunas liikumist. Ent eelkõige tahan ma liikuda valguse suunas,” ütles Allan Gulli.
Viimasel ajal pole ta maalijana eriti aktiivne olnud, vaid olnud tegev pigem ehitusvaldkonnas. Maalikunsti kõrval armastab ta ka muusikat ja filmikunsti: ta mängib kodus enda lõbuks basskitarri ja kuulub klubi Tartufilm tehnilis-kunstilisse toimetusse. Teatava pikkusega maalimispaus võib stiililisele uuenemisele isegi kasuks tulla: vana stiili “slepp” ei tule enam järele.
See, mida Allan Gulli oma piltidel kujutab, tuleb tema enda sisemaailmast.
“Ma näen midagi vaimusilmas, aga see ei ole midagi konkreetset. Kuidas algimpulss valmis maaliks teiseneb, see sõltub paljus sellest, mis minu ümber toimub: inimsuhetest, ilmast, aastaajast — millest iganes. Poliitikast aga kindlasti mitte: seda ma ei armasta ega lase sellest ennast ka segada,” ütles Allan Gulli.
Järgmise näituse jagu uusi pilte loodab ta valmis saada veel sel aastal. Kindlasti ei saa see olema mingit kindlat teemat käsitlev maalisari: selliseid Gulli luua ei armasta. Kas valmiv pildikogum ka tänavu näituseks jõuab saada, see oleneb asjaoludest.
“Tartus pole just palju saale, kus oma loomingut tasuta eksponeerida saab,” tõdes Gulli. “Tasulises ruumis näituse tegemiseks tuleb aga kultuurkapitalilt raha taotleda. See võtab jälle aega.”
i
RIINA MÄGI
