Intervjueeris õpilasomavalitsus
Adavere Põhikooli direktor Sirje Jõemaa tuli Adaverre tööle neli aastat tagasi ehk 2006. aasta 1. septembril. Enne kooli 245. juubelit on eriti sobiv uurida, kuidas on läinud direktoril endal ja tema juhitaval koolil.
Kus ja kui kaua Te töötasite enne Adavere kooli tööleasumist?
Esimene töökoht ulatati mulle loosi tahtel. Tol ajal määrati lõpetajad koolidesse nimekirja alusel. Kuna ma abiellusin, siis sain teise valiku teha – asuda abikaasaga ühte kooli või piirkonda tööle. Nii tuligi mul 1975. aastal viimasel kursusel Puurmani Keskkoolis geograafia õpetajana tööle asuda. See oli nn roheline aeg – katsetad, õpid suhtlema, ennast kehtestama, oled lihtsalt noor!
1981. aastal, kui Puurmani Keskkool sai uue direktori, kes osutus ka geograafiks, siirdusin Ida-Virumaale. Aasta töötasin Jõhvis, siis Kohtla-Järve 1. Keskkoolis. See kool oli linna ainus eestikeelne kool kümne venekeelse kõrval. Et miks just sinnakanti? Tol ajal oli tähtis, et võimaldataks lasteaiakohad (sel hetkel oli mul juba kaks toredat plikatirtsu) ja võimalus saada korter elamiseks. Riskida tuli, mis muud! Õpetasin tuhande õpilasega koolis, kus tihti oli klassis üle 40 õpilase. 1995. aastal pakkus suur saatus mulle direktori kohta. Muutus kooli nimi ja nummerdatud üksusest sai Kohtla-Järve Järve Gümnaasium. Kooli eesotsas oli mul õnn olla 2005. aastani. Olin koolis pea täiskoormusega geograafia õpetaja ja ka direktor. Õppeaastal 2005/2006 olin lihtsalt geograafia õpetaja. Usin, ilmselt aga uuele direktorile, venelannale, liigraske juhtum.
2006. aasta sügisel, kui Rein Uusmaa lahkus Adaverest, tuli kaotus korvata järgmise “maa”-ga ja nii ma siin siis olengi…
Mis on direktoriks olemise plussid ja miinused ?
Ega ma sellist pluss-miinus arvestust ole pidanud. Ja eks need on ka isikuti erinevad – mõni kohe tahab kamandada, juhtida tähelepanu, otsekohe otsustada, karistada …
+ on võimalus olla geograafiliselt keskmes – otsustaja, suunaja, kuulaja, jagaja, mõjutaja
– vastutus kõigi ja kõige eest, – ka selle eest, mis minust ei sõltu.
Mil viisil on Teie tegemisi ja ettevõtmisi tööaastate jooksul tunnustatud?
On vist nii, et minu ego ei oota tunnustamist, st keskmisele eestlasele kohaselt piisab mulle heast-mõnusast-normaalsest näoilmest. Aga tunnustatud on mind piisavalt: igal aastal osalesid Järve Gümnaasiumi 7.-12.klassi õpilased piirkondlikul geograafiaolümpiaadil ja ikka pääses mitu võitjat edasi vabariiklikku vooru.
Ma polegi suutnud täpselt välja arvutada, kui paljud minu õpilastest asusid edasi õppima Tartu Ülikoolis geograafiat, aga kuus kindlasti. See motiveeris mind kui õpetajat ja ka tunnustust jagati piisavalt. Eks linnakool on ikka pisut teisem kui väikekool. Siiski leidus ka Adaveres laia silmaringiga noorsande (nt Roland Martin, Tarmo Lillemets), kes olümpiaadil oma tublidust demonstreerisid ja sellega oma õpetajat tunnustasid.
Et Ida-Virumaa on ekstreemne piirkond, kus eestlased on vähemuses, siis tähendas integratsioon pigem assimileerumist või võitlust eestlaseks olemise eest. Selles kontekstis tunnustati ikka eestikeelse kooli direktorit. 2003. aastal omistati mulle teenete eest kodanikukasvatuse arendamisel kodanikupäeva aumärk ja 2006. aastal autasustas Eesti Vabariigi President mind Valgetähe IV kassi teenetemärgiga. 2010. aastal esitasid ilmselt kooli lapsevanemad mind “Õppija arengu toetaja” auhinnale Jõgevamaalt. Pole põhjust üldse nuriseda tunnustuse vähesuse üle. Adaveres tunnen eriti seda nn õlatunnet. See aitab rohkem kui mis iganes muu tunnustus.
Missugune oli esimene mulje Adavere koolist, õpilastest, kolleegidest?
Positiivne, tore. Mõisahoone oli imposantne, arusaamine, kus miski asub, siiski keerukas; spordisaal üüratu suur, koolihoone tundus nõuka-aegne… Meeldis park ja koht, kuhu kohvri maha panin.
Kohmetust tekitas õpetajate arv – seisin kui roheline kapsauss esimesel kohtumisel õpetajatega ja ootasin, millal sellest “maa soolast” ruum täituks, aga kui neid ei tulnud ega tulnud, siis järeldasin, et küllap kollektiiv nutab kuskil nurga taga, manades mind maapõhja. Kui aga õppealajuhataja teatas, et nii, siin me siis viieteistkümnekesi oleme ja kõik, käisid mu mutrid üsna imestunult ringiratast. Harjumatu oli (eelmises koolis oli üle 50 õpetaja), aga sugugi mitte traagiline. Pealegi, kui ma neid kõiki ka tundma sain, siis tuleb tunnistada, et enamikuga neist läheks luurele, kui vaja. Nad on pädevad, optimistlikud, teotahtelised, sõbralikud, tasakaalukad…
Mulje õpilastest oli keerukas. Tundus, et nad lepivad minuga – muidugi pärast mitmete mulle korraldatud katsete. Mulle tundus ka, et neil oli tunnis mind raske jälgida – aine keel oli mõistetamatu. Aga sellest saime üle – asjade ilu seisnebki lihtsuses ja lihtsustada tuli. Aga see eripära mul siiski on – mul on usku meie noortesse ja ma armastan neid kõiki, va väänkaelu!
Missuguste muudatuste üle Adavere kooli elus tunnete kõige suuremat rõõmu ja rahulolu?
Need rõõmud on meil arvatavasti ühised. Õppehoone uuenenud välimus-sisemus on ju glamuurne! Mõelda vaid, et see protsess ei võtnudki rohkem aega kui paar aastat, tulemus on aga sajandile kohane. Uute demonstratsioonivahendite lisandumine (küllap need ka tulevad) teeb õppetöö vaheldusrikkamaks; vahva, et meie perre on lisandunud ka noori õpetajaid – matemaatik, IT-poiss. On tore, kui kollektiiv soovib edasi pürgida – teha suurema osa dokumentidest paberivabalt (arvutil), kasutada e-kooli. Õpilaskodu on saanud nn uue hingamise. Suhted hoolekoguga on kooli toetavad. Väljakujunenud iseloomude virvarrist hoolimata näen kooli-inimeste tahet olla hea, hooliv, kannatlik.
Missugune on Teie arvates tore õpilane ?
Kõigepealt endast lugu pidav, headusealgetega. Oskab teretada, naeratada, paluda, tänada, teistest aru saada. Tore on, kui ta oskaks luua põhjuse ja tagajärje seoseid, st kui ma nii tegin, miks siis nii või naa juhtus? Toredal õpilasel on õppimishimu – vähemalt ühes ainevaldkonnas leiab ta end nn kodus olevat, töötab palehigis ja teab faktipõhiselt rohkem kui õpetaja! Tore õpilane motiveerib end ise nii füüsiliselt kui vaimselt pingutama. Ta unustab familiaarsuse, isekuse, iroonia ja pealetükkivuse suhtlemisel kaaslaste või täiskasvanutega, st kontrollib oma tuju.
Jah, just selline võiks olla meie kooli paremik, st need, kellele see nimistu üle jõu ei käi.
Teil on au olla kooli eesotsas, millel on kevadel 245 aasta juubel. Kas sel puhul on oodata majja pidu ja külalisi?
Ikka, ikka! Ootame kõiki meie kooli lõpetanuid.
Missugused oleksid Teie soovid oma koolile sünnipäeva puhul ?</b>
Palju õnne kooli läheneva juubeli puhul ning jätkuvat teotahet edaspidiseks!
