2012. aasta lõppes Jõgeva linnaraamatukogus toreda kirjandussündmusega — raamatukogu endine töötaja Siret Remmelg esitles oma vastilmunud luulekogu “Vibulaskja”. Raamat ilmus kirjastuses Verb, kujundajaks Mathura.
Siret on sündinud ja kasvanud Jõgeval, kuid praegu elab ja töötab Tallinnas. Vaatamata sellele on tema luule väga looduslähedane ja ürgne. Luulekogu esitlusõhtu, millele oli kogunenud seltskond luulesõpru, sujus hubases meeleolus Sireti enda loetud luule ja Aivar Mihkelsoni kitarrihelide saatel. Õhtu juhatasid sisse Ene Sööt ja Toomas Muru.
Jõgeva linnaraamatukogu töötaja ja “Vibulaskja” toimetaja Ene Sööt meenutas, et Sireti esimene luulekogu “Skarabeuse tsivilisatsioon” ilmus Leo de Sixtuse nime all 2005. aastal. Seda arvustati positiivselt. Eesti Ekspressi ajakirjanik, kadunud Kalev Kesküla arvas Sireti Ekspressi tulevikutähtede hulka.
“Siret on enda suhtes väga nõudlik, uus luulekogu valmis tal mitme aasta töö järel,” ütles Ene Sööt. ““Vibulaskja” on eelmisest kogust vaoshoitum, kuid samas kujundiküllane. Sageli on luuletustes karmi reaalsust, valusat armastust ja naiselikkust, pole aga sellist romantilist tundlemist nagu paljudel noortel naisluuletajatel.”
Teksti toimetamine tähendab Ene Söödi sõnul alati koostööd autoriga, vaidlemist, kompromisside leidmist. Lõplik sõna jääb aga ikkagi autorile, eriti luule puhul, sest luuletajate omapära avaldub sageli sõnavaras.
“Sireti puhul teevad teksti huvitavaks omapärased liitsõnad ja võrdlused. Toimetamisel otsustasime loobuda ka kirjavahemärkidest. Iga lugeja peaks luuletusi lugedes leidma oma rütmi, luuletaja ei suru oma pause peale,” ütles Ene Sööt.
Tume jõgi
Ka Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru juhtis tähelepanu sellele, et vabavärsilised kirjavahemärkideta luuletused annavad lugejale võimaluse erinevateks tõlgendusteks ja pauside pidamiseks endale meelepärastes kohtades.
“Vabavärss on vaid näiliselt lihtne vorm, tegelikult nõuab see väga head sõnade ja fraaside vahelise kooskõla tunnetamist, keele korrastamist nii horisontaalselt kui vertikaalselt. Eriti oluline on värsside pingestamine tähendustega, see eeldab omapärast keele foneetilist ehk kõlalist voolamist ja sõnade tähendusväljade sügavuse täpset tajumist. Ebakõlad ja tühjade sõnade tegemine ehk “valetamine” on kohe tuntav. Sireti keel on meisterlik ja ta on aus. Tema enda kujundit kasutades voolab värss nagu tähendustelt tume suur jõgi,” ütles Toomas Muru.
Siretil on tema sõnul anne luua suurejoonelisi mütoloogilisi maailmu, kusjuures müüdid ei tähenda antud juhul ekslikke kujutelmi ja arusaamu, vaid algupäraseid alateadvusest esile kerkivaid fragmente ehedast ja terviklikust maailmast, mida iseloomustab tsükliline ringlev ajataju ja meeleliselt tajutav nägemuslikkus.
“Selles maailmas on inimtsivilisatsioon ja kultuur küllaltki habras ja looduse mõjul taanduv, isegi häviv. Kogu olev on siiski ringlev, kõik, mis kaob, tuleb tagasi. Loodus pole mitte marginaalne ilutsev taust, vaid algupärane ja ohtlik stiihia. Heiti Talvik on täpselt sõnastanud luuletaja ülesande – sundida saledasse stroofi elementide tume raev. Müüdilise maailma juurde käib olemuslikult teine Siretil esinev salapärane märksõna – tume. Tume ei tähenda negatiivset, vaid salapärast varju jäävat ja varju hoiduvat. Ka sõnade loomus on paljus tume ning tähendused tihti mitmeti mõistetavad ja salapärased,” ütles Toomas Muru.
Ürgmets suurlinnas
Mõeldes sellele, et Sireti praeguseks elukeskkonnaks on linn, kuid tema luule sünnib loodusest, tekkis “Vibulaskjat” lugedes tunne, nagu laiuks suurlinna tänavate kõrval ürgmets, mis annab jõudu ja inspiratsiooni. Ka Siret ise ütleb, et loodust ja linna ei saa vastandada, sest üks ei välista teist. Ta usub, et loodust on võimalik tunnetada rakutasandil. Linn ei ole lõplikult linn, see ei ole ainult betoon ja klaas. Linnas võib mõni detail, näiteks lõhenenud majaseinast välja kasvav kidur puu, mida saab koduaknast vaadata, olla palju olulisem kui kõik need metsad, milles vaataja veel jalutanud ei ole.
Tallinnasse kolis Siret eelkõige mere pärast. Ta on alati tahtnud elada mere lähedal. Ja teine põhjus oli kino, sest Siret armastab kinos käia. Ta ütleb, et on suures linnas saanud väga palju erinevaid kogemusi. Ta on enda sõnul nagu vaal, kes toitub planktonist. Samas ei välista ta võimalust, et kolib ühel heal päeval Jõgevale tagasi. Suures linnas on küll anonüümsuse haare võimsam, kuid lõpuks on ikkagi igaühel oma lähedane seltskond, kellega ta suhtleb. Ja nii ei ole vahet, kas elad suures või väikses linnas.
Luules peab Siret oma lemmikuteks Artur Alliksaart, William Stanley Merwinit ja Emily Dickinsoni. Sireti enda luule sünnib mõnikord ühe hingetõmbega, teinekord aga keerleb mõni mõte peas aastaid, enne kui paberile jõuab. Ja muide, Siret armastab luuletusi kirjutada käsitsi, ja kui võimalik, siis hariliku pliiatsiga. Ka arvuti taga sündinud luule, mille ta masinasse lööb, kirjutab ta hiljem paberile ümber, sest kirjutamine on tema jaoks teraapiline toiming. See on justkui meditatsioon. Ka Sireti luule lugemine on kui meditatsioon: ühest küljest see rahustab, teisalt hoiab meeled erksad.
8. veebruaril esitleb Siret oma luulekogu Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus.
Siret Remmelg “Vibulaskja“
Ilmunud 2012. aasta lõpus
56 lk
Toimetaja Ene Sööt
Kujundaja Mathura
Välja andnud kirjastus Verb
Samalt autorilt on varem Leo de Sixtuse nime all ilmunud luulekogu “Skarabeuse tsivilisatsioon” (2005).
i
TEA LALL
