Sireene meil ikkagi pole

20 kuud tagasi Ukrainas alanud Venemaa sõjategevus näitas selgelt, kui oluline on elanike teavitamine kriisiolukorras, et jõuaks ohu eest varjuda. Ukrainas olid Vene ajast säilinud tsiviilkaitse formeeringud, varjendid ja häiresireenid.
Meie oleme hädaolukorras alasti, pole mitte midagi. Riik jätkuvalt mõtleb. Helsingis on varjumiskohad iga 700–800 meetri järjel, sireene kuuldes jõuab inimene varjendisse paari minutiga. Oslo kesklinn on varjendeid täis. Tel Avivis peab inimene jõudma varjendisse pooleteise minutiga. Jõuavad, sest varjendid on igal sammul.
Meie ei saa aga isegi Slovakkiast eelmisel aastal tellitud ohusireene üles pandud. Kaardistame muudkui olukorda ehkki see pidanuks ammu paigas olema. Peame koosolekuid, nõupidamisi ning koolitame. Iga asi maksab, kõik moderataatorid küsivad korralikult. Kulutame mõttetult raha muudele asjadele. Kui tegudeni ükskord jõutakse, on rahad otsas ja nii ootamegi.
Riik tegeleb täna sireenipunktide väljavalimise ja õhusireenide komplektide paigaldamisega suuremates linnades. Fookuses on ennekõike Tallinn, Tartu ja Sillamäe. Ei vaidlusta, see on seal vajalik, ent väiksemates kohtadeski elab inimesi.
Jõgeva pidi ühe hoiatuskomplekti saama üles tänavu suve keskpaigaks, nüüd on käes sügis ja sireene pole. Päästeameti ametnik vabandab, et kõik osutus oodatust keerulisemaks, ei osatud tagasilööke ette nähe. Kuidas siis selle kaardistamisega ikka oli, kas kodutöö jäi poolikuks?
Varjend, milline kaitseb võimalike pommi- ja raketilöökide eest, on Jõgeval jätkuvalt puudu.