Möödunud reedel Paduvere talumuuseumi õuel toimunud vabaõhukonverentsil kõneldi sinimustvalgest lipust kui Eesti spordirahva innustajast. Konverents tähistas kahepäevase hilinemisega Eesti lipu päeva ning oli pühendatud ka Eesti Vabariigi 90. sünnipäevale.
Ühegi tänapäeva või lähimineviku tippsportlase suust publikul lugu sellest, kuidas meie trikoloor neid kõrgeid tulemusi näitama on innustanud, kahjuks kuulda ei õnnestunud, sest Erki Nool ega Indrek Sei ei saanud vaatamata varasemale lubadusele siiski kiirete asjatoimetuste tõttu Paduverre tulla. Küll aga arutlesid rahvusvärvide ja spordi seoste üle mitu tuntud sporditegelast ja teoreetikut. Meediakonsultant Raul Rebase väide, et sportlase saavutatud tulemusest märksa tähtsam on see, missuguseid emotsioone see rahvas tekitab, kõlas esmapilgul suisa ketserlikult, ent Rebane väitis, et enamik tippsportlasi aktsepteerib seda seisukohta. Kes aga ei aktsepteeri, astub varem või hiljem n-ö reha peale. Sporditulemusest saadava elamuse juures on aga oluline roll ka rahvusvärvidel.
Kuigi 1988. aastal Soulis kulla võitnud Erika Salumäe ja Tiit Sokk käisid olümpiamängudel veel Nõukogude Liidu esinduse koosseisus ning said medali kaela selle riigi lipu all ja hümni saatel, võeti neid Tallinnas Raekoja platsil vastu juba sinimustvalgete lippudega. Samal rahvarohkel vastuvõtutseremoonial püstitati eesmärk minna juba järgmistele olümpiamängudele Eesti oma võistkonnaga. Selleks tuli aga kõigepealt taastada Eesti liikmelisus Rahvusvahelises Olümpiakomitees.
Ajakirjanik Tiit Karuks meenutaski oma ettekandes aastaid 1988-1992, mis kulusid iseseisva Eesti võistkonnaga olümpiale mineku mõtte väljaütlemisest selle teokstegemiseni.
“Alahoidlikud Eesti spordijuhid arvasid algul, et parem oleks sõja eel tegutsenud Eesti Olümpiakomiteed mitte kohe taastama hakata, vaid moodustada esialgu mingi vahepealne nn üleminekuorgan,” meenutas Tiit Karuks. “Minu, kolleegide Jaan Jürise ja Mart Tarmaku ning noortespordi juhi Toomas Tõnise arvates oli see aga mõttetu ning me tegime avalikkuse ees sellekohase avalduse. Nagu edasine näitas, oli meil õigus: vahepealse organi moodustamine raisanuks vaid aega.”
Tuliuue passiga
Rahvusvaheline Olümpiakomitee taastas Eesti liikmelisuse juba 14. jaanuaril 1989. Eesti lõpliku iseseisvumise ja selle selle väliste tunnuste kinnitumiseni läks aga siis veel aega.
“1992. aasta Albertville’i taliolümpiamängudele läksime veel Nõukogude Liidu välispassidega, sama aasta Barcelona suvemängudele minejad olid aga ühed esimestest, kes said kätte värsked Eesti Vabariigi passid. Lennukile minnes oli mul selline tunne, nagu poleks mul Nõukogude passi ja rublasid kunagi taskus olnudki,” meenutas Karuks. “Meedias kirjutati Albertville’i ja Barcelona päevil aga Eesti esinduse oma lipu all osalemise kohta, et medalite võitmisest olulisem on, et meie imago esile tuleb.”
Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann käsitles spordi ja poliitika seoseid laiemalt. Tema sõnul ei saa sport eksisteerida väljaspool poliitikat.
“Riigi sümbolid — hümn, lipp ja rahvusvärvid — omavad sise- ja välispoliitilist tähtsust, ent neil on oma roll ka spordivõistlustel,” ütles Mart Siimann. “Kui sportlane seisab pjedestaalil ning tema auks heisatakse tema riigi lipp ja mängitakse selle hümni, siis on ta eelkõige oma riigi esindaja, st poliitik. Ka spordielu reguleerivaid seadusi võtavad vastu ja spordi rahastamiseks mõeldud maksumaksjate raha jagavad poliitikud.”
Siimanni sõnul võiksid poliitikud sporti seninsest veelgi jõulisemalt ära kasutada maailma paremaks muutmiseks: sport aitab ju näiteks peresid liita ja noori pahedest eemal hoida.
“Kui riigieelarves on riikliku liikumisharrastuse programmi jaoks eraldatud 16 miljonit ning AIDSi ja narkootikumide vastu võitlemiseks 43 miljonit, siis on minu meelest asjad paigast ära: need summad tuleks omavahel ära vahetada,” ütles Mart Siimann.
Tema meelest ei tohiks poliitikud siiski sporti kui suhteliselt autonoomsesse valdkonda liiga otseselt sekkuda. Näitena tõi ta Iraagi, mille president hiljuti riigi spordiministri üksiti rahvusliku olümpiakomitee presidendiks nimetas. ROK reageeris sellele Iraagi liikmelisuse peatamisega selles organisatsioonis.
Sport pole süüdi
Küsimusele, kuidas mõjutab olümpiamängude toimumine Pekingis Hiina poliitikaelu, vastas Siimann, et olümpiamängud ei saa muuta ühtegi ühiskonda halvemaks, küll aga saab suure hulga hiinlaste otsese suhtlemise võimalus kogu maailmast kohale sõitvate sportlaste, ajakirjanike ja turistidega muuta selle maa ühiskonda avatumaks.
“Kui Hiinas on probleeme, siis pole sport selles süüdi,” ütles Siimann.
Veel said konverentsil sõna Eesti Ujumisliidu peatreener Tõnu Meijel, seeniorsportlane Valdur Tamming, spordivaatleja Erki Aavik ning kunstnik ja kahekordne Eesti meister laskmises Raul Meel. Sportlasena viimane sinimustvalge lipu all võistelnud pole, seda suurem roll on eesti rahvusvärvidel olnud tema kunstiloomingus. Kümme rahvusvärvidest inspireeritud graafilist lehte olid tal tekstiilile trükitult Paduveres kaasaski.
“Sport ja kunst toimivad ühe sihi ühes mõõtmes kattuvalt: nad mõlemad pürivad ilmestama riigi ja ühiskonna rahvusvaheliselt levivat mainet. Paduverelasest spordiajakirjaniku ja spordiloolase Tiit Lääne eestvõttel toimunud konverentsi kohta ütles EOK president Mart Siimann vaid kiidusõnu.
”Ma olen elu jooksul pidanud väga palju väga igavatel seminaridel ja konverentsidel istunud,” tõdes Siimann. ”Tänane ei kuulu päris kindlasti nende kilda.”
RIINA MÄGI
