EÜSi liikmete ennastohverdava tegevuse tulemusel on õnnekombel säilinud esimene sini-must-valge lipukangas ise ning suurimat rahvuslikku reliikviat Eestis vist polegi. Nende värvide tähendus on kummatigi kahetine. Esmalt loomulikult on need meie rahvusvärvid, mille tähendust mõistab igaüks, kuid lisaks sellele on need ka ühe üliõpilasorganisatsiooni värvideks. Mida aga tähendavad ühele korporatiivsele üliõpilasorganisatsioonile tema värvid, on tavainimesel juba keerukam hoomata.
Väärtushinnangute edasikandja
Kui üsnagi hästi on mõistetav iga eestlase side selle trikolooriga, siis märksa rohkem küsimusi tekitab üliõpilaste sehkendamine nende ümber. Miks on üks värvikombinatsioon niivõrd tähtis ühele üliõpilastepundile, mis käib regulaarselt koos, räägib isamaalisusest ja põhimõtetest ning hüüab õllelonksude vahele ladinakeelseid fraase, sellest on juba raskem aru saada.
Ühe üksteisele ustavust ja sõprust tõotanud vennaskonna ? üliõpilaskorporatsiooni ? jaoks on värvid kõige olulisemaks sümboliks, ning eksimist põhimõtete vastu tõlgendatakse kui nende värvide reetmist. Taoline mõttekäik võib tänapäeva asjadekeskses maailmas tunduda võõrastav ja arusaamatugi, kuid just sellises kesk- ja uusaegsete väärtushinnangute edasikandmises võibki näha üht üliõpilasorganisatsioonide olulisimat rolli.
Isamaalisus kui normaalne ellusuhtumine
Oleks väär ja küündimatu väita, et seltside ja korporatsioonide liikmed oleksid patriootlikumad ja kuidagi paremad kui ülejäänud inimesed. Vahe on ehk vaid selles, et kui tänapäeva nukker tõsiasi on, et kodune kasvatus erinevail põhjusil suuremale osale praegusest noorsoost ei anna enam kaasa isamaalist vaimu, siis just üliõpilasorganisatsioonides saavad need veel suhteliselt noored inimesed selle nii vajaliku rahvusliku kasvatuse.
Et seda enam kodust kaasa ei saa, selles võime tänada nõukogude okupatsiooni aastaid, kuid seda vajalikum on, et eksisteeriksid korporatsioonid ja seltsid, milles läbi vanade vilistlaste on veel säilinud see ehe ja normaalne rahvuslik suhtumine kõigesse meid ümbritsevasse.
Seega pole EÜSi ja teiste tudengiorganisatsioonide liikmed mitte rahvuslikumad kui teised, me lihtsalt teadvustame seda isamaalisust kui täiesti normaalset ellusuhtumist ja mõtteviisi endale ehk tänu keskkonnale rohkem kui keskmine noor inimene tänases ühiskonnas.
Sel nädalavahetusel tähistab üks üliõpilasorganisatsioon ? Eesti Üliõpilaste Selts ? oma lipu sünnipäeva, samas kui Eesti üldsus tunneb rõõmu rahvuslipu 120. aastapäeva üle. Seda ehk veidi paradoksaalset olukorda ei tohiks võtta vastuoluna, vaid ajaloolise eripärana, mida ei peaks pahaks panema, vaid mille üle kõik võiks rõõmu tunda. Kandkem neid värve oma südames ja tundkem meelekindlust astuda selle lehviva trikoloori all edasi valitud teel. Ning loomulikult tulge kõik Otepääle lipu sünnipäevast osa saama!
Raul Sulbi,
Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees
