Pärit on Silvia Sööt Ida-Virumaalt Avinurme vallast. Kui ta Ulvi seitsmeklassilise kooli lõpetas, siis kooli direktori Johannes Peetsi tütar pigem käskis kui soovitas, et astugu Silvia Tartu Õpetajate Instituuti. Ta ise nimelt õppis seal ja küllap ta Silvias juba siis tulevast kolleegi nägi. Ning tollal oli tõepoolest võimalik pärast seitsmendat klassi instituuti minna: Tartu Õpetajate Instituut oli midagi keskeri- ja kõrgema õppeasutuse vahepealset. Seal õpiti kuus aastat ja üldained läksid vaat et stuudiumi lõpuni välja.
“Olin alles 14 ega tahtnud tegelikult üldse kodunt ära minna. Kui sisseastumiseksamitel vene keele “kahe” sain, lootsingi, et olen pääsenud, aga siis saabus kiri, et olen vastu võetud. Hiljemgi tahtsin kooli pooleli jätta, aga ema ei lubanud,” meenutas Silvia Sööt.
Instituudist ära tuleku mõtted ei mõlkunud Silvial peas laiskuse pärast, vaid sellepärast, et aeg oli raske ja majanduslik kitsikus peres suur. 1948, kui Silvia instituuti läks, hakati rahvast kolhoosi ajama, 1949 oli küüditamine, 1950 suri kasuisa ja ema jäi kahe lapsega üksi. Elada tuli Tartus üksnes stipist ja esimesel aastal veel ühiselamus kaheksateistkümnekesi ühes läbikäidavas toas, mille klaasuste tagant poisid kogu aeg läbi jalutasid. Hiljem muretses ema Silvia pealekäimisel talle siiski korteri.
“Tagantjärele olen emale muidugi tänulik, et ta mind edasi õppima sundis: praegu ei kujuta ettegi, mida võinuksin teha ja missuguseks kujunenuks mu elu, kui ma õpetajaks poleks õppinud,” ütles Silvia.
Kui olmemured kõrvale jätta, oli Tartu instituut tema sõnul suure, ent kokku hoidva õpilasperega hea kool, mis andis väga tugeva metoodilise aluse ja vähemasti Silvia Söödile ameti kogu eluks. Või õigemini mitugi ametit. Et ta põhierialaks just eesti keele ja kirjanduse valis, selles peab ta “põhisüüdlaseks” oma Ulvi kooli aegset suurepärast emakeeleõpetajat Maria Nõmmsalut. Lisaerialaks valis ta kehalise kasvatuse.
Kümme saarlast
Kui Silvia täpselt 50 aastat tagasi instituudi lõpetas, sai talle esimeseks töökohaks Kudina 7-klassiline kool. Kaks aastat hiljem läks ta sealt aga kodusesse Ulvi kooli, sest temast sai kodukandi majandijuhi Endel Söödi abikaasa. 1963. aastal tulid nad koos Kuremaale, kus Endlist sai tehnikumi ja hiljem sovhoostehnikumi direktor, Silviast aga tehnikumi õpetaja.
“Kuremaa tehnikum oli väikeste Kudina ja Ulvi koolidega võrreldes muidugi väga teistmoodi: õpilasi oli siin tollal kolmesaja ringis, paarkümmend igas klassis, ja poisid nii suured, et ma alguses päris kartsin neid,” meenutas Silvia Sööt.
See kartus läks väga ruttu üle, sest need suured poisid olid tollal enamasti väga asjalikud ja töökad.
“Esimeses klassis, kelle ma tehnikumi tulles enda kätte sain, oli kümmekond saarlast: Endel käis tollal mitmel pool Eestimaal õpilasi “värbamas” ja Saaremaal oli tal see kuidagi eriti hästi õnnestunud. Nii töökaid poisse kui need pole minu käe alla hiljem sattunud. Koju pääsesid saarlased vaid paar-kolm korda aastas pikemate pühade aegu, sest sõit oli kallis ja aeganõudev. Aga just oktoobri- ja maipühadeks pidi iga klass kindla tüki mõisapargist puhtaks riisuma. Saaremaa poisid tõusid kasvõi kell kuus hommikul, et oma töö ära teha ega küsinud iialgi, miks just nemad seda tegema peavad,” meenutas Silvia Sööt.
Tööd tuli tehnikumiõpilastel tollal üldse kõvasti teha ja koos nendega ka õpetajatel ? olid nad siis põllumajanduslike või muude ainete omad.
“Ega me sügisel enne koolipinki ei pääsenudki, kui kartul võetud oli. Ja mitte ainult oma, vaid ka ümberkaudsete majandite kartul. Lisaks sellele käsime sügiseti Endla rabas pohlal ja jõhvikal ning metsas seenel. Korjatust valmistasid õpilased kooli koka juhendamisel hoidiseid: nii sai koolisöökla toit odavam ja tervislikum,” meenutas Silvia Sööt.
Tammsaare ja ärkamisaeg
Kuremaa tehnikum oli suurema osa oma eksisteerimisajast agronoomide ja zootehnikute taimelava ja eriliselt keele- või kirjandushuvilisteks selle eriala valinuid üldjuhul ei peeta. Silvia Sööt ei mäleta siiski, et tal õpilastega erilist piikide murdmist oleks olnud.
“Seda, et ega põllul või laudas eesti keelt vaja lähe, ütlesid rohkem need, kel õppimine visalt edenes või kes kergemini läbi saada lootsid. Enamik õppis ikka kõiki aineid ? emakeelt sealhulgas ? ühesuguse kohusetundega,” ütles Silvia Sööt.
Ju siis suutis õpetaja õpilastele selgeks teha, et ka agronoom ja zootehnik ei suhtle üksnes taimede või loomadega, vaid ikka ka inimestega ning et kui inimestega juba suhelda tuleb, siis võiks seda teha intelligentselt ja korrektses emakeeles.
Praegused tehnikumiõpilased kipuvad Silvia Söödi sõnul paraku palju vähem õppima ja sedagi periooditi ? enne olulisemaid kontrolltöid. Kirjandustki loetakse vaevaliselt.
“Huvid on noortel praegu teised ja kirjandusse neil justkui polekski aega süveneda. Pealegi on enamiku teoste kohta internetis liikvel lühikesed sisukokkuvõtted. Referaategi kiputakse internetist tõmbama, aga üldjuhul ma ennast petta ei lase,” ütles Silvia Sööt.
Kui mõnedel juhtudel on kirjandusõpetaja Sööt valmis ka kompromissile minema, siis Tammsaare “Tõe ja õiguse” I osa suhtes pole ta kunagi järeleandmisi teinud: selle peab iga tema õpilane kindlasti läbi lugema, tundugu see talle siis nii hirmutavalt paks, pikkade lausetega ja filosoofiline kui tahes. Ja esimese ärkamisaja luule paremate näidete päheõppimist on ta ka alati nõudnud: nii mõnestki tolle aja luulepärlist on ju hiljem saanud üldlauldava laulu sõnad ning on hea, kui noor inimene neid tekste tunneb. Selleks, et head riigieksamikirjandit kirjutada, peaks õpilased Silvia Söödi arvates tunduvalt rohkem ajalehti lugema, kui nad seda praegu teevad: nende endi napist elukogemusest ju sisuka arutleva teksti koostamiseks ei piisa,” ütles Silvia Sööt.
Seda, et tänapäeva õpilased linnukestena oksal muretud oleksid, ta siiski ei arva. Vastupidi: nii majanduslikku kui hingelist laadi muresid on neil tema meelest piisavalt. Aga koos asja arutades on neile ikka lahendus leitud. Ja kuigi see, et õpilased juba neljapäeva õhtul või reede hommikul koju kippuma hakkavad, segab tugevasti õppetööd, saab õpetaja Sööt õpilastest teatud mõttes arugi: kui omal ajal said õpilased kooli sööklas kolm korda päevas odavalt, aga täiesti piisavalt süüa, siis nüüd on neile ujula baaris soodushinnaga ette nähtud vaid lõuna. Hommiku- ja õhtusöögi eest peavad nad ise muretsema. Muidugi ärgitab tühjavõitu kõht siis koduse söögilaua äärde kiirustama.
Küsimusele, kui palju tema käe alt Kuremaa-aastate jooksul üldse õpilasi läbi käinud on, ei osanudki Silvia Sööt täpselt vastata. Ütles ainult, et töötanud on ta tehnikumis 41 aastat ja igal aastal on lõpetanud keskmiselt 30-40 noort. Kõige tihedamad sidemed on tal oma esimese, 1967. aastal lõpetanud lennuga. Hilisemate õpilaste puhul võib juhtuda, et tuleb kokkutulekul vestlema sattudes kõigepealt nime küsida.
“Paremini mäletan neid, keda kõnevõistlusteks juhendatud sai ning kes võimlemis- ja rahvatantsurühmades kaasa tegid,” ütles Silvia Sööt.
Liikumislust
Tõepoolest: paljud teavadki Silvia Sööti eelkõige kui teenekat rahvatantsujuhti. Rahvatantsupisiku sai ta külge juba Ulvi koolis õppides, instituudi päevil aga tantsis eesti rahvatantsu grand old lady Helju Mikkeli juhendatud rühmas. Ja nagu väga paljudest Mikkeli ehk “omade” kõnepruugis lihtsalt Memme käe all tantsinutest, nii sai ka Silvia Söödist hiljem pühendunud rahvatantsujuht. Tantsurühmi on ta juhendanud igal pool, kus ta töötanud on: nii Kudinal, Ulvil kui ka Kuremaal. Ja varasematel aegadel tantsis juhendamise kõrvalt veel isegi mõnes rühmas kaasa. Kui mitmel üldtantsupeol ta kaasa tantsinud või juhendajana kaasa teinud on, ei osanud ta kokku arvatagi. Igatahes pole tal 1950. aastate keskpaigast alates ühtegi tantsupidu vahele jäänud, kusjuures 1994. aastal käis ta Tallinnas tervelt kolme rühmaga. Tänavune tantsupidu on esimene, millele tal minemata jääb.
“Süda tilgub verd, aga mul lihtsalt pole rühma, kellega minna. Tehnikumiõpilastest ei saa segarühma enam kokku sellepärast, et poisse on vähe ning praktikaajad õppeaasta sees ja erialati erinevad. Õpetajate naisrühmast jäi aga kaks naist sügisel ära ja pooliku seltskonnaga ei olnud mõtet peoeelsele ülevaatusele minna,” ütles Silvia Sööt.
Ulvi aegadel pani ta koolilaste kõrval tantsima ka kolhoosirahva: kuna tantsivad mehed olid “defitsiit”, tuli kõik masinamehed peaaegu et valikuta traktoriroolist tantsima vedada. Kuigi segarühm oma suurema väljendusrikkuse ja repertuaarirohkusega on alati Silvia Söödi lemmik olnud, tuli tal Kuremaale tulles alguses tüdrukute juhendamisega piirduda, sest segarühmal juba oli juhendaja ? Kullo Kivimets. Kui Kivimets 1970. aastate algul suri, võttis Silvia Sööt ka segarühma üle.
“Kooli tantsurühma juhendaja õnnetus on see, et iga paari-kolme aasta tagant on tal plats jälle puhas, nii et mingit tuumikutki ei jää alles. Ja jälle tuleb võtta rühma uued tantsijad, kellest enamik varem selle alaga kokku pole puutunud. See-eest olen võinud tantsupidudel rõõmuga tõdeda, et paljud minu rühmades kaasa teinud on tantsu juurde jäänudki,” ütles staazikas tantsuõpetaja.
Üldtantsupidudeks valmistumisest vaat et olulisemakski oli tehnikumi n-ö kuldaegadel valmistumine tehnikumide vahelisteks taidlusülevaatusteks: neil edukalt esineda oli ju igale koolile auküsimus.
“Ülevaatusteks pidi ikka väga kõva eeltööd tegema, sest peaaegu kõigil tehnikumidel olid tasemel rahvatantsurühmad ning ˛üriigi võttis asja tõsiselt, eriti kui selles juhtus kaasa tegema Kristjan Torop. Temale ei lugenud, et me instituudis koos õppinud ja ühes rühmas tantsinud olime ? ta mõõtis kõiki ühe ja sealjuures üsna range mõõdupuuga,” meenutas Silvia Sööt.
Viimased kakskümmend aastat on ta muu hulgas juhendanud Kuremaa memmede tantsurühma. Maakonna eakate taidlejate ühispeod ehk memme-taadi tantsupeod on tema sõnul just kuremaalaste algatatud. Tänavu on memme-taadi kevadpidu taas nende korraldada ja Sivia Sööt on selle peo lavastaja-üldjuht.
Taidlejate juhendamine on aastakümnete jooksul väga palju aega võtnud ja väga vähe sisse toonud. Tükati on seda üldse paljast entusiasmist teha tulnud. Miks ta seda koormat siiski vedanud on, ei osanudki eluaegne pedagoog üheselt sõnastada.
“Ju mul seda liikumislusti siis nii palju veres oli, et mulle kehalise kasvatuse tundide andmisest ? olen ju kõigis koolides millalgi ka kehalise kasvatuse õpetaja olnud ? väheks jäi,” arvas Silvia Sööt.
Tippjuhi proua
Pereelust ja Söötide enda lastest pole me siiani üldse rääkinud.
“Kui mina noor olin, väärtustatigi ainult tööd ja keegi ei küsinud, kuidas su omad lapsed selle kõrval üles kasvatatud saavad. Lapsepuhkustki sai ainult kaks kuud pärast sünnitust,” ütles Silvia Sööt.
Aga tütar Ene ja poeg Sulev said sellele vaatamata inimesteks kasvatatud.
“Endli ema aitas meid õnneks päris palju. Suviti olidki lapsed alati tema juures Helmes,” ütles Silvia Sööt.
“Kui vaja, saatis ema õpilased meid hoidma. Üksi keegi tavaliselt tulla ei julgenud, käisid ikka kahekaupa,” täiendas kõrvalt tütar Ene.
Ene astus ema jälgedes ja õppis samuti emakeeleõpetajaks. Hetkel on ta küll tervislikel põhjustel kodune. Sulev elab Tartus ja teenib leiba kaugsõidu autojuhina.
“Minu jaoks oli emakeeleõpetajaks õppimine kuidagi loomulik: olin ju lapsest peale näinud, kuidas ema seda tööd teeb ? tunde ette valmistab ja vihikuid parandab. Ma isegi lugesin samu teoseid, mida ema tundides käsitles, nii et keskkooliosa kohustuslik kirjandus oli mul juba viiendas-kuuendas klassis läbi loetud,” ütles Ene.
Kõrvaltvaatajale võis majandi- ja koolijuhi proua staatus arvatavasti millegi ihaldusväärsena paista. Silvia Sööt ei meenuta abikaasa tippjuhiks olemise aega aga kuigi roosilisena, sest see tõi kaasa tohutu tutvusringkonna, kellega suhelda tuli, ja tohutu hulga esindusüritusi, kus kindlasti kohal tuli viibida. Lõbu võinuks see pakkuda ehk siis, kui ta kodune prouake oleks olnud, aga tal oli ju jooksmist selletagi.
“Mina mäletan lapsepõlvest kõige rohkem seda, et maja oli alailma külalisi täis ja alailma tuli köögis abiks olla. Ja kuna poest tollal just palju võtta polnud, pidi keldris alati piisav seene- ja angerjapurkide varu olema,” rääkis Ene.
“Jah, raske oli, aga kui noorem oled, saad kõigega hakkama. Õnneks elasime siis ka korteris, kus oma majapidamisega vähem hoolt ja muret oli. Siin, oma majas ei saa ju ükski asi kunagi päris korda ja valmis,” ütles Silvia Sööt.
Minevikukoolid
Tema esimesed töökohad, Kudina ja Ulvi kool on mõlemad juba minevikunähtused: Kudina kool suleti peatselt pärast tema lahkumist ja Ulvi oma möödunud sügisel. Tänavu ei võta uusi õpilasi enam vastu ka Kuremaa tehnikum, mille seinte vahel ta on teinud suurema osa oma elutööst.
“Ma ütlen kõigile, et ma olen õigel ajal sündinud: mina võin nüüd rahulikult koju jääda, aga mul on südamest kahju noorematest kolleegidest, kes peavad hakkama kaugemalt uut töökohta otsima,” ütles Silvia Sööt.
Tõepoolest: kui Kuremaa mõishoonesse ka mingi uus kool luuakse, ei juhtu see kindlasti veel sel sügisel. Ja uduste lootustega koju istuma jääda pole õpetajatel võimalik: leivaraha teenida on ju vaja pidevalt.
“Need, kes ütlevad, et tehnikum pannakse kinni õpilaste vähese huvi tõttu meie kooli vastu, ei räägi õigust. Meil pole kunagi õpilaste puudust olnud. Huvipuudus tekkis alles siis, kui tähtsad ametnikud olid kooli võimaliku sulgemise kohta sõna võtnud: siis ei julgenud õpilased muidugi enam siia õppima tulla,” avaldas oma arvamust õpetaja Sööt. “Veel kolme-nelja aasta eest oleks võimalik olnud kooli päästa. Paari viimase aasta jooksul, kui meievastased jõud juba väga tugevasti töötasid, aga enam mitte.”
Nii tema kui ka kõik teised Kuremaa õpetajad on mures mitte ainult iseenda, vaid ka kogu Kuremaa saatuse pärast, küsides: kelle “karvane käpp” krahmab kauni lossi endale ning kas nende küla muutubki tulevikus vaid pensionäride ja suvitavate soomlaste külaks.
“Ma pean”
Selle üle, millega ta koduseks jäädes tegelema hakkab, pole Silvia Sööt veel tõsisemalt aru pidanudki. Kevadest sügiseni pole igavust muidugi karta, sest siis on küllaga rahmeldamisest koduses majapidamises. Söötide aia taga laiub nimelt nüüdseks viiehektariseks paisunud vaarikaistandus ning pereisa Endel, kes kogu meie vestluse ajal süvenenult ristsõnu on lahendanud (“Mina pean need pärast korralikult üle vaatama ja vead parandama, et lahendus õige tuleks!” kommenteerib Ene), muutub sooja aja saabudes kehvale tervisele vaatamata jälle toimekaks tootmisjuhiks ning proua Silvial tuleb temaga tahes-tahtmata kaasa rabelda.
Kui küsisin, kas juubilaril ka oma nn elukreedo on, jäi ta mõneks ajaks mõttesse ja kostis siis:
“Ma olen endale rasketel hetkedel alati öelnud: “Ma pean”. Ja ma arvan, et kui ma nii öelnud poleks, siis oleks mul raskustest üle saamine palju keerulisem olnud.”
“Eks sedavõrd, kuivõrd sina tubli oled olnud, on mõni teine jälle laisem saanud olla,” muigab Ene kõrvalt. Aga kordab siis üle, et ema on tõesti tubli olnud. Kasvõi selles mõttes, et tegi veel pealt neljakümnesena ära autojuhieksami ja istus autorooli. Ja nüüd, mil nii Endlil kui Enel tervisehäda tõttu liikumisega probleeme, oldaks püsti hädas, kui proua Silvia ei saaks “taksojuhiks” olla.
Eile peeti Kuremaa lossis Silvia Söödi austamispidu. Sellele oli põhjust tulla väga paljudel: see jälg, mille ta Kuremaa kultuuriellu on jätnud, on väga sügav. Ja tema õpilased on tema külvatud hingeiluseemned viinud laiali mööda kogu Eestit.
RIINA MÄGI
