Eesti Muinsuskaitse Selts korraldab tänavu juba 23 korda kuu aega kestvat üritust. Igakevadist muinsuskaitsekuud on tähistatud alates 1987. aastast. Vooremaa küsimustele vastab sel puhul Jõgevamaa muinsuskaitseinspektor Sille Raidvere.
Möödunud aastal samal ajal rääkisime sellest, et riigi prioriteedid on olnud üllatavad: riiklikku toetusraha muinsuskaitsele ei suurendatud, vaid vähendati.
Tänavu peaks olukord olema veelgi hullem, kuidas seda kommenteerite?
Riigi toetus mälestiste kordategemiseks võiks küll pigem kasvada kui kahaneda. See näitaks riigipoolset mälestiste väärtustamist. Aga eks kõik ole omavahel seotud, kui tuleb kokku hoida, siis kõigil, nii riigil kui inimestel. Samas on see protsess minu meelest käivitanud ka palju positiivset. Enam ei tehta ehitustöid hullumeelselt kõrgete hindadega, hinnad on eelmistest aastatest langenud kolmandiku võrra. Enam ei kerki kus juhtub kipsplaadist karkassmaju, rohkem pööratakse tähelepanu ka tööde kvaliteedile. Lisaks on majanduslangus andnud tõuke kirjutada jälle rohkem projektitaotlusi, seda ka mälestiste korrastamiseks. Kes teeb, sellel on ka tulemused ja seda on igal ajal hea näha.
Kas sellisete mälestiste osas, millel pole tänapäeval enam õiget funktsiooni ja mis seetõttu lagunevad, on midagi liikunud paremuse poole?
Kahjuks on Eesti mälestiste, eriti aga mõisapärandi puhul funktsiooni leidmine tänu hoonete väga suurtele mahtudele tõesti esimeseks komistuskiviks. Kahjuks tingib ka asukoht mõisamaja sisse pandud investeeringute tagasi teenimise võimalused. Seepärast on sellise hoone omanikele kõige odavam ja vähemat tööd nõudev ettevõtmine iga-aastased hooldustööd. Elementaarne katuse lappimine, korstnate kindlustamine ja muu hoonet meie ilmade eest kaitsev tegevus. Järjepidevus ja harjumus hooldustöödeks on katkenud, säästuajal võiks vajalik tegevus jälle ausse tõusta.
Kõige raskem on eraomanikega, kelle huvid mõisamaja omandada on olnud pigem ärilist laadi – kerge rahateenimise võimalus. Müüakse käest-kätte, et hoolduskohustusest ja vastutusest pääseda. Seetõttu on hetkeseisus mälestistele kõige parem omanik siiski omavalitsus, kellel pole ka piiramatuid võimalusi, kuid kes kirjutavad projekte-rahataotlusi ja koos mõeldakse ikka kaugemale kui ühe eraomaniku materiaalsed hetkehuvid.
Toon hea näitena Jõgeva valla Kuremaa mõisakompleksi, kus minu kaheaastase tööloleku ajal on vald mõisa majandushoonete katuseid lappinud ning ei kohku tagasi ka suuremahuliste hoonete katuseid parandamast. Käesoleval aastal alustatakse mõisa lauda katuse parandamist. Eelmise aasta lõpus sai restaureeritud mõisa tuuleveski.
Pajusi vald on restaureerinud Pajusi mõisa peahoone. Väga tahaks näha Torma ja Saare mõisahoonete lagunemise peatamist.
Mullu rääkisime sellestki, et ka kohalikud omavalitsused võiksid anda välja näiteks “Vana maja preemia” vana maja hea hooldamise ja säästva restaureerimise eest. Kas selles osas on Jõgevamaal mingitki edasiliikumist olnud?
Ei ole. Seoses majanduskriisiga ei tuleks taolised lisakulud ilmselt praegu ka kõne alla. Loodame parematele aegadele.
Kui palju pöördusid mälestiste omanikud või niisama kodanikud, kel vana hoone, aasta jooksul teie poole ja küsisid mitte ainult rahalist abi vaid näiteks ka mingisugust nõuannet või soovitust?
Nõuandeid on käinud küsimas ka inimesed, kellel on lihtsalt vana maja ja mitte mälestis. Ja see on tore. Üldiselt käiakse siiski vähe nõuandeid ja ka rahalist toetust küsimas. Ikka on nii, et inspektor peab võimalustest omanikule meelde tuletama. Seda muidugi hoone seisukorra tõsidust arvestades.
Millise murega kodanik üldse tuleb muinsuskaitseinspektori jutule?
Meil on olemas kultuuripärandi eest südant valutavad inimesed, kes ikka aeg-ajalt käivad küsimas, kuidas tema kiriku, kabeli või mõne olulise hoone remondivõimalustega on, paigaldatakse kultuuritegelastele mälestuskive, hoolitsetakse talgutööde eest kodukoha pärandi hoidmisel ja kaitsmisel.
Tavakodanik käib vastuvõtul üldjuhul küsimas, mida ta tohib teha oma mälestiseks tunnistatud hoone remondiks või tingimusi mälestiste kaitsevööndisse ehitatavate hoonete kohta. Samuti uuritakse arheoloogiamälestiste puhul maa kasutuse võimalusi ja tingimusi. Hea meelega kuulatakse ka inspekteerimisel kohapeal antavaid nõuandeid.
Kas inimesed hakkavad paremini aru saama, mis on säästev renoveerimine ja ka säästev ehitamine? Kas vastavaid koolitusi on piisavalt, kas info nende toimumisest jõuab nendeni, kes seda vajavad?
Ma väga loodan seda. Viimasel kümnendil on tekkinud Säästva Renoveerimise Infokeskused, mis loodi esimesena Tallinnas 2001 aastal. Need koondavad asjast huvitatud inimesi ja selleks ettevalmistatud koolitajaid. Korraldatakse teabepäevi ja töötubasid vanade remondivõtete õppimiseks, kogutakse vana ehitusmaterjali, et seda siis taaskasutusele võtta. Säästva Renoveerimise Infokeskused asuvad kuues linnas: Tallinnas, Tartus, Paides, Rakveres, Viljandis ja Võrus.
Paide väikelinnade seminaril sai SRIK-i inimestega veidi arutatud võimaluse üle luua Jõgeva maakonnas oma Säästva Renoveerimise Infokeskus. Algatuseks soovitati koostöös mõni koolitus korraldada, mis siiski vajab nii palju eeltööd, et sellekohast plaani järgmisel aastal ette võtta.
Milliseid internetilehekülgi huvilistle soovitaksite, kust saab leida näpunäiteid selle kohta, kuidas restaureerida või kohendada vana maja nii, et materjalid omavahel pahuksisse ei läheks?
Esmane allikas on Muinsuskaitseameti kodulehel: restaureerimise nõuanded: http://www.muinas.ee/4665, mis sisaldab ka eelnevalt trükis ilmunud ja maakonna inspektorilt ka paberkandjal saada olevat informatsioonivoldikuid 26 teema kohta vana hoone restaureerimisel.
Teiseks nõuandjaks on eelpoolräägitud Säästva Renoveerimise Infokeskused aadressil: www.srik.ee
JAANIKA KRESSA
