Tõsi, mingi nihestatus neis Palamuse kirikut, apteeki, Palamuse veskijärve ning Kudina ja Saare järve kujutavates piltides on. Puud, rohi ja veepeegel oleksid justkui rohelisemad ja taevas sinisem kui Eestimaal tavaliselt. Aga võib-olla me ise pidevalt siin olles ei märkagi neid erilisi päevi, mil nad nii rohelised ja nii sinised on.
Umbes pooled piltidest kujutavad lilli. Ja selles reas seisavad koduste sinilillede ja tulpide kõrval tõepoolest eksootilised orhideed. Nende lilledega tundub kunstnikul olevat eriline side. Lähivaates üksikud õied on peaaegu nagu inimnäod ? oma iseloomu ja nüansirikkusega.
Näitust vaadates tekkis tahtmatult küsimus, mis inimene see on, kes selliseid pilte maalib. Näituse saatetekstid sellele just palju valgust ei heitnud. Toksinud mitte just liiga suuri lootusi hellitades valmis mõningaid küsimusi sisaldava kirja ja saatnud selle kultuurikeskusest saadud e-posti aadressil, mille kohta ma isegi ei teadnud, kas ma selle käsitsi kirjutatud paberilt õigesti välja lugesin, sain ? üllatus-üllatus! ? kasinasti kolme tunni pärast Euroopa teisest otsast vastuse.
?Olen mingist ajahetkest alates olnud parandamatu rändaja,? kirjutas Merle Sild. ?Alustasin majanduslikel põhjustel ja pärast ebaõnnestumist lähisuhetes. Nüüd on sellest aga saanud elustiil, mida toidab uudishimulik soov tabada erinevate riikide olemust. Olen viimase kaheksa aasta jooksul elanud USAs, Soomes, Inglismaal ja Hispaanias. Pärast seda, kui mu kaks poega kodust välja kasvasid, on olnud mõnus koos tütrega (praegu on ta 15-aastane) erinevates riikides elada ja teha lõpuks põhjalikult asju, mida ma eluaeg teha olen tahtnud. Armastan meeletult vabadust ja maalimine teeb vabaks.?
Teelahkmed
Kunstiga hakkas Tartus sündinud-kasvanud ning Tartu Ülikoolis õigusteadust ja saksa filoloogiat õppinud Merle Sild tegelema juba lapsepõlves: ta õppis Tartu Lastekunstikoolis Laine Puki ja Silvia Jõgeveri käe all. Lapsepõlveharrastuse juurde naasis ta tõsisemalt 2002. aastal ? pärast mitte just kõige meeldivamat Ameerikas elamise kogemust.
?Olin täiesti uute valikute ees: tahtsin muuta kõike ja korraga,? kirjutas Merle Sild. ?Teraapia korras maalisin öösel ja päeval ning äkki avastasin, et inimesed tahavad mu pilte omada. Tuttavate tuttavad tulid ja helistasid ja tahtsid osta mu akvarelle roosidest, liiliatest ja tulpidest. Niimoodi tuli mu juurde ka Tartu Ülikoolis arstiks õppiv soomlanna Inka Sajaniemi, kelle kaudu tutvusin Tampere eestlastega ja asusin mõneks ajaks Soome elama. Aasta pärast kolisin sealt Põhja-Inglismaale Newcastle?isse, kuhu Eesti firma vahendas hooldusõdesid.
Töö oli füüsiliselt raske ja masendav, tegemist oli psühhiaatriliste haigete hooldekoduga ja vabade päevade sisustamiseks otsisime teiste Eestist pärit naistega kõikvõimalikke huvitavaid kursusi, koolitusi ja lihtsalt võimalusi suhelda kohalike inimestega. Sealsed kunstnikud julgustasid mind õlimaali juurde jääma ja täiendasid nõuannetega mu tehnilisi oskusi.?
Aasta pärast Eestisse naasmist hakkas Merle Sild otsima kohta, kus lilli kasvatada ja neid maalida. Palamuselt läbi sõites tundis ta, et tahab tulla just sinnakanti.
?Palamuse on minu jaoks alati erilise tähendusega olnud. Minu ema oli kirjandusmuuseumi teadur, kes tassis mulle koju lugemiseks meeletu hulga raamatuid. Oskar Lutsu Tootsi-lood ja mälestused olid mul juba eelkoolieas praktiliselt loetud ja läbi elatud. Iseasi, kui palju ma neist aru sain. Hiljem õppisin Tartu 8. Keskkooli kirjandusklassis, kus Lutsu-teema uuesti läbi võeti,? kirjutas Merle Sild.
Nii asuski ta elama Palamuse lähedale Kudinale ? imelise lilleaiaga tallu, mille õuest avanes vaade Kudina järvele. Näitusel olevad ?Linda tulbid? pärinevadki Kudinalt. Paik oli kunstniku meelest kaunis ja nii ilusaid päikesetõuse kui Kudina-kodus pole ta kusagil näinud. Paraku jäid need maalimata.
?Olin jälle teelahkmel, elu oli kaldumas rutiini ja lahenduse leidsin Hispaaniasse kolimises. Pidasin nõu inimestega, kes olid seal elanud, ja tutvusin Hispaanias elava Monica del Nortega ? fantastilise naisega, kes on oma maalide koloriidivalikuga mu sisemuse lausa paigast nihestanud. Ülemat naudingut ja inspiratsiooniallikat kui tema galeriis istumine, imede sünni pealt vaatamine ja selle juurde filosoofiliste mõtiskluste kuulamine pole lihtsalt olemas.?
Selgituseks neile, kes ei tea: võõrapärase kunstnikunime Monica del Norte tagant ei maksa otsida kedagi muud kui kunagi siinmail kunstipäraste kudumitega ilma teinud Deivi Orgu.
Kogu ilma värvid
Küsimusele, kas ta maalib fotodelt või natuurist, vastas Merle Sild:
?Maalin nii fotodelt kui ka natuurist. Paljud asjad lihtsalt muutuvad enne, kui jõuan nad läbi maalida, selleparast pildistan neid aegsasti.?
Pärisin ka orhideede kohta: et mis kunstnikku neis lilledes inspireerib. Vastus oli järgmine:
?Orhideede kasvatamist kodustes kasvuhoonetes nägin esimest korda Newcastle?is. Värvide mitmekesisust ei andnud mitte millegagi võrrelda. Öeldakse, et lilledes on koos kogu maailma värvid, orhideedes on aga koos kõigi lillede värvid. See tähendab, et orhideedes ongi olemas kogu värv ja valgus, mis üldse maailmas eksisteerib. Ehk õpin kunagi seda täiuslikult tabama. Abiks on mulle Londoni sõbrad, kes neid kauneid lilli kasvatavad ja minu vaimustust jagavad.?
Hispaania on Merle Silla meelest elukvaliteedi ja kliima mõttes parim koht elamiseks.
?Elu kulgeb kuidagi aeglasemalt, andes aega ennast korraldada ja mõelda asjade üle enne nende tegemist, mitte pärast, nagu see Eestis tihti juhtub. Kõik kulgeb kuidagi mõõdukas tempos ja iseenesest. Tasapisi tuleb ellu uus keel ja uued inimesed ning igatsus Eesti lume jarele. Siis sõidadki kodumaale, et veidi maalida ja vaadata üle, kuidas siin kõik on. Aga lund ei pruugi siingi ju alati olla: hall aeg on muutumas klassikaliseks. Hispaanias võib seevastu päikesest, valgusest ja sõbralikult naeratavatest inimestest lausa väsida.
Palamuse on jälle lihtsalt kodu. Sealt olen mõtetesse kaasa võtnud palju inimesi ja tundeid, sõpru, kes on ehk hoopis teistsugused kui ma ise, aga keda ma sellest hoolimata kunagi ei unusta.?
Merle Silla näitus jääb avatuks 28. veebruarini.
RIINA MÄGI
