Täna möödub juba 75 aastat šokist, mille said paljud, kes “veretu” riigipöörde üle olid elanud. Ei lastudki rahval rahumeelselt sotsialistliku korraga harjuda, nagu uus võim esialgu silmakirjalikult lubas, vaid tuhanded inimesed kisti sõna otseses mõttes voodist välja, anti napp aeg piiratud koguse isiklike asjade kokkupanekuks … ja tuligi minna.
Paljud unest ehmatatud ja segadusse aetud lasksidki end loomavagunisse konvoeerida suveriietes ja nappide toiduvarudega, sest ei mahtunud ju inimeste pähe, et neid süüta ja kohtuta aastateks külmale maale saadetakse.
Nädala pärast algas aga Nõukogude Liidus sõda. Nii mõneski küüdirongis saadi sellest teada teel olles ja kohe tekkis sundreisijail lootus, et küllap nüüd lastakse nad koju tagasi. Optimistlikud olid ka kojujäänud, usuti nii külmale maale viidute naasmist kui sedagi, et suurriikide omavahelise arveteklaarimise segaduses saab väike Eesti taas vabaks. Seesugused lootused paraku ei täitunud ja just esimese suurema küüditamislaine ohvritest jäid väga paljud võõrasse mulda – nad tappis nälg.
Täna on leinalipupäev.
