Sõna “pobeda” tähendab vene keeles võitu, ent see oli ka ühe Nõukogude Liidus toodetud automargi nimi. Ilmar Taska tänavu ilmunud romaani “Pobeda 1946” süžees mängibki olulist rolli tuliuus sõiduauto Pobeda, ent lugeja saab ka teada, kes mida võitis ja kes mida kaotas Eestis aastal 1946.
Postimehe möödunudlaupäevases arvamus- ja kultuurilisas ilmunud artiklis “2016: trendide kinnitumise aasta” juhtis kirjanik ja kirjanduskriitik Peeter Helme tähelepanu sellele, et tänavu ilmus tervelt neli omanäolist romaani, mis kõik käsitlevad Eesti 20. sajandi ajaloo pöördelisi aastaid. Ilmar Taska “Pobeda 1946” on üks neist, ent samale teemale on pühendatud ka Kai Aareleiu “Linnade põletamine”, Holger Kaintsi “Uinuv maa” ja Tiina Laanemi “Pildilt kukkujad”. Kõik neli teost püüavad mõtestada seda, miks ja kuidas kaotas Eesti 1940. aastal iseseisvuse ning mida tegid meiega Teine maailmasõda ja 20. sajandi totalitaarsed ideoloogiad.
Sama ainest on eesti kirjanikud varemgi käsitlenud ja ega neli tänavust romaanigi teemale punkti pane. Ent Taska “Pobedal” pole siiski ohtu samaaineliste teoste pikas reas märkamatuks jääda, sest sellel on tugev omapära.
Taska on oma romaanis üles ehitanud üsna keerulise inimsuhete süsteemi. Iga inimese teod hakkavad teisi kuidagi mõjutama, aga kuidas, see pole kohe algusest peale selge.
Võtikvere raamatuküla rajaja Imbi Paju on oma Postimehes ilmunud “Pobeda” arvustuses märkinud, et Taska teoses on esindatud kõik arhetüübid, mis nõukogude aeg sünnitas: ohver, vastupanuliikuja, kollaborant, nuhk ja piinaja, ellujääja, vaikija, põgeneja ja nõukogude inimene, kes tuuakse okupeeritud Eestisse. Imbi koostatud nimekirjale tuleb lisada tegelikult veel üks süsteemiväline ja tavatu, aga oluline tegelane: BBC raadiouudiste diktor Alan, kellel on enne sõda tekkinud hiline, aga kaunis suhe eesti ooperilaulja Johannaga.
Ilusa elu saadik
Raamatu tagakaanel olevast tutvustusest jääbki mulje, nagu oleks Alani ja Johanna armastuse, suletud piiride kiuste kontakti otsimise ning Johanna Läände lahkumise lugu romaani pealiin, ent tegelikult on teose keskmes hoopis Johanna õe, tema abikaasa ja kuueaastase poja (autor nimetab neid lihtsalt Naiseks, Isaks ja Poisiks) lugu. Pereisa, kes kuulus sõja ajal Eesti Rahvuskomiteesse, peab end nõukogude võimu eest varjama, aga ta ei reduta metsas, vaid perekonna korteri tagatoas, mistõttu selles peres elatakse vaikivat elu suletud kardinate taga.
Poisile on see mõistetamatu, tema tahaks elada ilusat elu rõõmsate inimeste keskel. Ning seda elu hakkab tema jaoks esindama tänaval kohatud klanitud Mees, kellel on tuliuus beež nahkistmetega Pobeda. Poiss ei tea, et nende kohtumine pole juhuslik, vaid Mees on sihilikult temaga kontakti otsinud, et saada infot tema isa kohta.
Taska näitab kujukalt, kui kerge saak on kuueaastane laps osavale KGB-lasest manipulaatorile: piisab vaid justkui möödaminnes esitatud küsimusest, kas poisi isal on ka auto või sõidab ta bussiga, kui poiss endale aru andmata vastab: “Minu isa ei käi üldse väljas.” Ning sellest piisab, et isa ära viidaks. Võtme leiab Mees ka Naise südame avamiseks, aga ainult kuni selle hetkeni, mil Naine taipab, kes Mees tegelikult on.
Kaeme hinge
“Pobeda” üks tunnusjooni on see, et autor lubab meil vaadata kordamööda kõigi tegelaste pähe ja hinge: romaan koosnebki justkui üksteisele järgnevatest sisemonoloogidest. Tõsi, need pole sõnastatud mina-vormis. Nii saab lugeja teada, et ka positiivsete tegelaste hinges mässab tumedamaid jõude ning et ka KGB-lasest karjerist on teatud aspektist vaadatund inimene. Ilmar Taska annab oma romaanis mõista, et nii keerulistes oludes tehtud otsuste eest on ka kedagi hukka või õigeks mõista ülimalt keeruline. Samas on olemas ka mingid absoluutsed kategooriad, sealhulgas kuriteod, mida pole võimalik õigustada ja mis ei aegu.
Ilmar Taska on “Pobeda” süžee nii pingeliseks ja põnevaks ajanud, et raamatut käest panna on peaaegu võimatu. Kui millegi kallal iriseda, siis ehk selle kallal, et ükski tegelane ei suuda lugejale päriselt “naha vahele” pugeda ega endale jäägitult kaasa elama sundida. Aga võib-olla see ei peagi niimoodi olema?
Poleks ime, kui Taska “Pobedast” kunagi ka film saaks: teatud filmilikkus on teoses juba algselt olemas: lugedes kerkivad meeltesse elavad pildid, aga mõnikord ka hääled ja lõhnad. Pole ka ime: senini ongi Taskat teatud ju põhiliselt filmimehena.
RIINA MÄGI
