Jõgevamaa gümnaasiumi õpilased Agnes Värk, Anna-Liis Rähn ja Birgit Lill ehitasid kogukonnatööna Siimusti noortekeskusse metsavendade teemalise põgenemistoa. Pole ka imestada – nii tüdrukud kui nende abilised osalevad aktiivselt Kaitseliidu ettevõtmistes.
Anna-Liis Rähn räägib, et kuna kõik toa tegijad on Kaitseliidu noored, siis ei pidanud teemavalikut pikalt kaaluma. „Vanglast põgenetakse ikka metsa. Nii viis üks asi teiseni ja lugu hakkas ennast ise looma,“ sõnab Siimusti noorsootöötaja Laidi Grauen. Põgenemistuba ehitati ja sisustati kordamööda. Kitsukesest vanglaaknast poleks suurt voodit enam sisse viia saanud. „Kui tahame mööblit välja saada, tuleb tuba maha lammutada,“ naerab Laidi.
Ajalooline tõik
Kaitseliidu Jõgeva maleva noorteinstruktor Monika Maasing, Jõgevamaa gümnaasiumi õpetaja ja õpilasnõustaja Silja Piir ning loo autor said enne toa ametlikku avamist raja läbi proovida.
Kogu põgenemislugu hakkab hargnema vanglast. Meie käed pannakse raudu ning trellitatud uks klõpsatab selja taga kinni. Noorsootöötaja Laidi märgib, et arestikambrist põgenemine on seotud ajaloolise faktiga. Nimelt on tegemist Kawe keldriga. See Tallinnas Pärnu maanteel asuv büroohoone oli 1939. aastani šokolaadivabriku Kawe laohoone. Nõukogude okupatsiooni ajal kasutati hoonet aastatel 1940–1941 ajutise kinnipidamiskohana. Mainimist väärib juhuslik nimede kokkulangemine: Siimusti noortekeskus asub Kaave teel. Ajalooliselt on teda, et Kawe keldrist õnnestus ühel arreteeritul põgeneda valvuri lohakuse tõttu – see on meie esimene vihje.
„Mina olen tugev kompaja,“ teatab Monika võidukalt ning libistab tukkuva valvuri tagant välja võtmekimbu. Võtmeid meil tarvis ei lähegi, sest peenikesed naiserandmed poevad käeraudadest mängleva kergusega välja.
Mõistus metsas
Et teistelegi külastajatele põnevust jaguks, jätan loos mõned nipid saladuseks. Igatahes oleme tänu Monika varasemale põgenemistoa kogemusele vanglast metsa jõudnud. Minul ja Siljal on pagemine esmakordne. Öökullid huikavad, ritsikad siristavad, mõni rõõmsam värvuline säutsub sekka. Sumpame liivahunnikutes ja hiilime kuuskede vahel. Jõuame kodutare uksele – lukus! Selgituseks kaart ja tikutops. Kaardi abil orienteerudes leiame salapärase võtme. „Kas nii lihtne ongi?“ imestab Monika. Ei ole, võti meid siiski rõõmukilgete saatel koju ei aita. Metsas ringi uidates terendab kuuskede vahel väike punker ning saksakeelsed dokumendid. Silja tuvastab, et krank tähendab kindlasti haiget. Muide, see punker on meie pääsemisel võtmelise tähendusega. „Milleks ikka see tikutops?“ juurdleb Silja. Monika lohutab, et vahel võibki eksitavaid asju leida. Selgub, et meil on vaja koode, aga kuidas need leida? „Vaatan veel, mis ma leian – gaasimask,“ tuhnib Silja metsa all. „Kui mõistus ei hakka peale, siis tuleb kompama hakata,“ ohkab Monika pettunult. Oleme selle mõttega päri – nii pääsesime ju vanglast.
Hiljem saime muide teada, et lahendusi on mitu – meie valisime kui mitte raskema, siis vähemalt pikema tee. Katsetamist ja avastamist metsas jagub. Natuke hakkab isegi kõhe, eriti veel siis, kui koerad haukuma hakkavad.
Elupäästev lusikas
Tare esikus ripuvad sinelid. Meie kompamisspetsialist Monika leiab lusika. Esikust kaugemale ei pääse. Silja haarab nurgast karbi, milles erineva kujuga vineeritükid, millel põletamistehnikas silbid. Paneme pusle kokku ja saame teada, et kördi söömiseks on lusikat vaja. Aga kus on siis kört? Natuke õnne, ja leiame lusikale rakenduse – körti siiski ei saa. Punased on kodu üle võtnud, ent tare on hetkel inimtühi, riiulil tiksub nukralt kell, kalendris on ees 1941. aasta suvekuu. Laual lebab kiri Mallele, et ta vanaisale sibulaid viiks. Uitame toas ringi ning pistame nina zooloogia õpikusse. Peagi tõdeme, et meie põhikooliaastate teadmised, eriti füüsikas, on peast pühitud. Niipalju vihjeks, et põhikooliõpilased saavad kohe aru, millest jutt käib. Tuleb olla tehnilise taibuga, veidi musklit ja võhma ei tee ka paha. Kui aju ragistatud ja veidike käte rammu katsutud, jõuame magamistuppa. „Siit me ronime veel välja, seda ma teile ütlen,“ teatab Monika toas ringi vaadates ja samal ajal kommenteerides, kui „nummi“ kõik on. Jää või lausa pikutama. Nagu ennistki, on võimalusi mitmeid. Körti küll ei saanud, aga kommi jagub. Maitseainetopse silmitsedes pursime Siljaga vene keelt – tuleb juba välja. Monika kompab toas ringi, kogemus näitab, et see aitab. Seni on tema kärmed käed meid edasi juhatanud. Saame Siljaga „maitsekalt“ salakoodi kokku. Jällegi on Monika vilunud käed meile võtme leidnud – vabadusse, kuigi me seda veel ei tea. Roomame pimedas tunnelis, ootamatud käänakud ja pöörded. Autohääled, kõmisevad ja järjest kiirenevad sammud, trummeldamine uksele. „Avage, avage!“ hüütakse vene keeles. Metsavendadel ollakse jälil. Monika sosistab pilkasest pimedusest, et tal on kõhe. Kuhu see kõik välja viib? Püsime Siljaga tihedalt Monika kannul. „Lõpp ikka tuleb või?“ hüüatab Silja küsivalt. Anna-Liis plaksutab ja kilkab, oleme pääsenud.
Virgutav hommik
Siimusti noorsootöötaja Laidi Grauen ja põgenemistoa idee üks algatajaid Anna-Liis viivad meid mängujuhi tuppa. Seal sai arvutiekraanidelt meie tegevust jälgida. Kui mängijad kasutavad mängus mõistuse asemel jõudu, on mängujuhil õigus mäng kohe peatada. Arutame, kuidas meil läks, ning saame teada nippe, kuidas oleks saanud ülesandeid teistmoodi lahendada. Jagame Anna-Liisi ja Laidiga oma kogemusi, eks ikka selleks, et põgenemistuba järjest paremaks timmida. Väga äge – selline oli meie kolme ühine hinnang. Monika sõnul võiks teine kordki hommikut põgenemisega alustada, annab kogu päevaks mõnusat energiat.
Põgenemistuba valmis meeskonnatööna poolteise kuuga. Agnes Värgile, Anna-Liis Rähnile ja Birgit Lillele tulid koolitöös appi Siimusti aktiivsed kodutütred ja noorkotkad Annabel Kallo, Gerli Sein, Maris Kallo, Joosep Joost, Jürgen Joost, Kaur Rihard Grauen, Siim Kolberg ja nende juhendajad Karl Lennard Grauen ja Kaur Käämer. Ehitustöid juhendas Rain Grauen, kaltsuvaipu aitas kodutarre valmistada Laidi Grauen, elektri- ja keevitustööd tegi Mario Vill. Sisustuselemente annetasid või laenutasid MTÜ Vaimastvere rahvamaja, Kaitseliidu Jõgeva malev, Ave Varblas, Raimu Müürsepp, Rain Grauen, Mario Vill, Kaur Käämer, Kairi Merimaa, Jane Kasak, Anna-Liis Rähn, Birgit Lill, Agnes Värk, Gerli Sein, Maris Kallo, Annabel Kallo. Projekt sai teoks tänu riiklikule huvihariduse ja huvitegevuse toetusele.
Esmaspäevast on Siimusti noortekeskuse põgenemistuba avatud kõigile 10-19aastastele. Grupis võib olla kaks kuni neli liiget, kes on vaimselt ja füüsiliselt heas vormis ega karda kinniseid ruume ja pimedust. Broneerimiseks tuleb kirjutada Siimusti noortekeskusele Facebookis sõnum. Üks põgenemine maksab grupile 10 eurot. See summa aitab põgenemistuba majandada ja jooksvaid kulusid katta.
MARGE TASUR
