|
|
Möödunud reedel kogunes Jõgeva maavalitsuse saali ümarlauale seltskond, kes on ühiselt huvitatud igakevadise suurvee likvideerimisest Siimusti alevikus, kuid enne lahenduse leidmist tuleb läbida pikk kadalipp rahastajate leidmiseks. |
<b>
Maavalitsuse saali ümarlaua ümber kogunesid Siimusti aleviku ettevõtete juhid, vallavalitsuse, põllumajandusameti, projekteerimisfirma Maa ja Vesi töötajad ning maavalitsuse esindajad eesotsas maavanem Viktor Svjatõševiga. Rahvas kutsuti kokku selleks, et lahendada juba teist aastat järjest Siimusti alevikku kimbutava kevadise suurvee probleem.
Põllumajandusameti Jõgeva büroo juhataja Ilmar Tupits selgitas sissejuhatuseks, et torustik on paigaldatud Siimustisse aastatel 1981-1983, mil tehti ehitustöid käepäraste vahenditega.
“Siis oli materjalide saamine nii, nagu ta oli. Need 420 millimeetrise läbimõõduga torud paigaldati sinna heas usus, et neid edaspidi puhastatakse ja et vahekaevudel hoitakse silma peal,” rääkis ta ning tunnistas, et praegu ei ole võimalik kusagilt leida täpset Siimusti aleviku trassiskeemi.
Selleks, et selgitada välja, miks kaks viimast kevadet on Siimustis nii hullu moodi uputanud, telliti analüüs projekteerimisfirmalt AS Maa ja Vesi. Eksperdid selgitasid uurimise käigus välja, et Siimustis paiknev torustik on üsna kitsuke, alevi ümber asuv kuivenduskraav risustatud ning vahekaevude puhastamiseks ei ole võimalik neile ligi pääseda, pealegi on kaevud kõikvõimalikku sodi täis. Uurimise käigus selgus veel, et vahekaevude kaaned asuvad sageli kuni neljakümne sentimeetri sügavusel pinnase all, kuigi need peaksid asetsema maapinnal. Miks kaevukaaned nii sügavale on jäänud, ei osanud keegi täpselt öelda.
Oletatavasti jäeti kaevuluugid pinnase alla selleks, et muruplats kenam välja näeks. Kui projekteerimisfirma oli kaevuluugid avanud, leiti sealt igasugust sodi, alustades autorehvidest ning lõpetades taara ja katkiste kelkudega.
Ainult kuivenduskraavist pole abi
Jõgeva vallavanem Enn Kurg kinnitas, et trassi on olnud plaanis puhastada juba varem, kuid tänaseni on selgusetu, kelle ülesanne see tegelikult on. “Tegelikult lootsime, et tänavu sellist uputust ei tule, nagu oli möödunud aastal,” selgitas vallavanem, kuid nii tema kui ka ülejäänud Siimusti elanike ja ettevõtjate nördimuseks hakkas tänavu 10. aprillil Siimustis vesi järjekordselt ohtliku kiirusega tõusma. Suurvesi seiskas mitmeks päevaks töö sealsetes ettevõtetes, elumajad ja koolid olid kütteta, sest keldris asuvad katlad olid poolenisti vees.
Tellitud uuringuga selgus, et veetrassid on sedavõrd kitsad, et isegi nende puhtaks tõstmine ei päästa uputusest suurvee ajal. Kahtluse alla seati ka varem välja pakutud idee kaevata aleviku ümber kuivenduskraav. Vallavalitsuse keskkonnaspetsialist Vello Lukk nentis, et pelgalt kuivenduskraav ei juhi vett alevikust välja.
Selleks, et leida suurvee ärajuhtimiseks ainuõige ja tõhus lahendus, tuleb läbi viia geodeetiline ja hüdrogeoloogiline uuring, mille maksumus on veidi üle kolme tuhande euro. Põllumajandusameti esindaja Ilmar Tupits selgitas, et kuna sealsesse kraavi on paigaldatud trass, siis ei kuulu selle hooldamine enam tema ametkonna pädevusse. Tupitsa sõnul peaks selle korrashoid olema maaomanike rida.
Vallavalitsuse liikmed ei olnud selle väitega nõus ja leidsid, et tegemist on siiski kraaviga, mida peaks hooldama põllumajandusamet. Ilmr Tupits selgitas, et riik eraldab igal aastal kümme miljonit krooni selleks, et kuivenduskraavid puhtana hoitaks. See summa on tema hinnangul kolm korda väiksem, kui tegelikult tarvis oleks.
Maavalitsus pöördub murega eri ametkondade poole
Kompromissina pakkus maavanem Viktor Svjatõšev välja, et raha saamiseks Siimusti suurveeprobleemi lahendamiseks tuleb taotlustega pöörduda kõikvõimalike ametkondade poole, sealhulgas Keskkonnainvesteeringute Keskusse, keskkonnaministeeriumi ja põllumajandusametisse.
Osaühingu Moreen juhataja Juss Maurer pakkus arutelul välja variandi, et kaevab kraavi ja vajadusel ka akumulatsioonitiigi oma vahenditega.
“Sel korral oli meil töö nädal aega häiritud,” meenutas Maurer tänavust kuu aega tagasi toimunud üleujutust. Seega on ettevõttel lihtsam probleem oma jõududega likvideerida kui oodata, et juhtivorganisatsioonid otsivad selleks lõputult raha. Samas selgitasid omavalitsuse ja ka põllumajandusameti juhid, et ka selline variant pole võimalik, sest praeguseks on selgusetu, kes kraavi haldab ning milliste töödega on võimalik üleujutustest Siimustis lahti saada.
i
EILI KOITLA
