Igaüks meist on ilmselt lugenud muinasjutte või ulmelugusid ajamasinatest. Vägaris asuvas Siimu-Jaani talus sai möödunud laupäeval sooritada tõelise ajarännaku aastasse 1936.
Kes seda teab, kuidas Siimu-Jaanil 78 aastat tagasi tegelikult elati, ent möödunud laupäeval seal peetud suure rahvapeo “legendi” järgi soetas talu pererahvas endale 1936. aastal esimese auto ning kutsus sel puhul palju-palju külalisi.
Peo “peasüüdlast” ehk tallu soetatud autot kehastas Laitse rallipargist kohale toodud ülistiilne Ameerika auto Nash, taluperet aga kultuuritöötajast taluperenaine Terje Paalits koos oma viie lapse ja abikaasaga. Taluteenijateks olid kehastunud pereema head tuttavad folklooriseltsi Jõgevahe Pere tantsurühmast ja päevajuhiks kutsutud muuseumitöötaja Janek Varblas. Stiilsed rõivad, mida talupere liikmed ja teenijad kandsid, pärinesid enamasti Aidu lähedal elava Linda Mägi riidekapist: ta on hoidnud alles hämmastava koguse enda ja oma sugulaste riidekraami.
Ajarännaku aitasid tõetruumaks muuta nelja muuseumi esindajad. Nostalgilises taluaias võis näiteks jälgida, kuidas Eesti Põllumajandusmuuseumi direktor Merli Sild isiklikult leivatainast sõtkub. Sama muuseumi koguhoidja-teadur Lembit Karu tegi aga huvilistele üksipulgi selgeks, kuidas põllul kasvanud linavartest lõpuks linane riie sai.
Viis keele alla
Eesti Piimandusmuuseumi giid-pedagoog Tiina Lippanti juhendamisel said huvilised oma käega võimasinat vändata. Kui või valmis sai, määriti seda Tiina küpsetatud karaskile. See suupiste ähvardas keele alla viia.
“Kui Siimu-Jaani aeda astusin, tundus mulle, nagu oleksin sattunud oma vanaema aeda: siingi on maja otsas üks aken ja selle all kasvavad pojengid,” ütles Tiina Lippant.
1930. aastad olid tegelikult tehnika ja tööstuse kiire arengu periood. Eesti Ringhäälingu- ja Eesti Jalgrattamuuseumi esindajate kaasa toodud ekspositsiooni najal saime teada üllatava fakti, et suur osa Eesti kodudesse soetatud raadiotest ja jalgratastest olid toodetud siinsamas Eestis. Ringhäälingumuuseumi direktor Juhan Sihver demonstreeris näiteks uhkusega vägagi viisaka väljanägemisega raadioaparaati, mis valminud Ernst Laurmani kodumajas tegutsenud kahemehe-firmas. Esimese Eesti Vabariigi ajal kehtis Eestis, muuseas, raadiomaks, mille mõned siiski maksmata eelistasid jätta. Samas käisid ringi kontrolörid, kes “raadiojäneseid” paljastasid ja karistasid.
Svingirütmis
Eesti Jalgrattamuuseumi esindanud Valdo Praust oli peale 1930. aastate jaoks iseloomulike jalgrattamudelite kaasa võtnud ka heas korras kohvergrammofoni ja vanu plaate ning tegi rahvale tõelist vana aja diskot. Ning loomulikult kutsus Praust ka oma muuseumi külastama: selle entusiastide poolt kodanikualgatuse korras loodud asutuse esimene statsionaarne väljapanek avati Väätsal alles paar nädalat tagasi.
Siimu-Jaani rahvapeo ajal sai võistelda heinaniitmises, jälgida Maarja-Magdaleena segakoori, Viljandi Seasaare Näitemängu Seltsi, Pajusi rahvatantsurühma Kaljaan, Ernst Idla Seltsi võimlejate, folkmuusikute Margus Põldsepa, Jaanus Janssoni ja Marju Varblase, orkestri Swing Club ja Tallinna svingtantsuklubi esinemist, osta talutoitu ja käsitööd ning tunda end muidu mõnusalt. Lühidalt öeldes: Siimu-Jaani talus lehvis tõeline kolmekümnendate vaim.
Nii et sisuliselt läks Siimu-Jaani kultuuritalu teine suur rahvapidu (möödunudaastane oli kantud 1920. aastate vaimust) vägagi korda, äriliselt paraku mitte. Kas peeti 12-eurost pääset kalliks, umbusaldati uut tegijat kultuuripõllul või oli kultuurikalendris sel päeval lihtsalt liiga palju üritusi, kes seda oskab öelda, ent rahvast tuli kokku vähevõitu. Aga kui Siimu-Jaanil ka tuleval aastal stiilipeoks kisub, siis soovitan huvilistel seda mitte maha magada.
RIINA MÄGI
