Siid on õrn ja õhuline materjal, ent see võib teatud mõttes olla ka kõva kui kivi. Lia Peetsile on näiteks tema maalitud siidisallid kui kivid, mida mööda astudes ta oma kunstirajal edasi liigub. Lia maalitud siidisalle saab näha Jõgeva kultuurikeskuses 27. septembrini. Täna kell 17 saab seal kohtuda ka näituse autoriga.
Jõgevamaal on kindlasti neid, kes Liat hästi mäletavad: ta elas aastaid Aidu kandis, tegutses Põltsamaa kunstiseltsis ja kunstikoolis ning kirjutas mõlema tegemistest ajalehes Vali Uudised. Rahvatantsuseltskonnas teatakse teda Jõgeva segarühma Kaaratsim kunagise tantsijana. 2006. aastal võttis Lia ette suure elumuutuse: läks elama ja tööle Põhja-Iirimaale (see on teatavasti Suurbritannia osa). Nüüd on ta tagasi Eestis, täpsemalt lapsepõlvekodus Koerus.
Siidimaalile andis Lia n-ö sõrme kakskümmend aastat tagasi, kui Kokemäe (Soome) kunstnik Christina Prepula Põltsamaa kunstihuvilistele siidimaalitehnikaid õpetamas käis. Mõni aeg hiljem said nad osa teisestki põnevast kursusest: Piret Valk Eesti Kunstiakadeemiast tutvustas neile iidset Jaapani kangavärvimistehnikat shiborit (kangast volditakse, seotakse ja õmmeldakse mitmel viisil, seejärel värvitakse ning tulemus on alati kordumatu).
Kui Lia Põhja-Iirimaale kolis, jäi tema siidimaaliharrastus soiku, aga mitte kauaks. Igapäevane töö hooldajana, kes ühe abivajaja juurest teise juurde „süstib“, nõudis pidevat endast andmist. Et seesmist tasakaalu säilitada, oli vaja ka midagi vastu saada. Lia tajus, et temal aitab just siidimaal andmise-saamise omavahel balanssi viia.
Põnev teekond
Teekond siidimaali maailmas on Lia jaoks väga põnevaks osutunud. Ta pole kinni jäänud esimestel kursustel omandatud tehnikate külge, vaid kollektsioneerinud internetis surfates üha uusi. Mingite impulssidena kajastuvad Lia siidimaaliloomingus ilmselt ka Põhja-Iirimaal elades ette võetud reisid Londoni kunstimuuseumidesse ja galeriidesse. Lia käis ka Iirimaa pealinnas Dublinis, aga seal kippus tema meelest prevaleerima raha pärast, mitte südamest tehtud kunst. Jaapaniski jõudis Lia ära käia: sealse kultuuri suhtes on tal eriline tõmme.
Oma siidimaaliloomingut näitas Lia enne Eestisse naasmist kahes kohas: Castle Wardis ja Banbridge’i linna raamatukogus. Castle Ward on Strangfordi lähedal asuv lossikompleks, mis kuulub Suurbritannia rahvusliku kultuuripärandi hulka. Turistide vool lossi sai suurema vungi sisse pärast seda, kui seal toimusid seriaali „Troonide mäng“ võtted. Lial õnnestus selles lossis mõnda aega isegi elada, sest lossiomanikust lord palkas tema elukaaslase Gordoni nendeks kuudeks, mil ta ise lossis suvitas, majapidamise eest hoolitsema. Ja loomulikult ei jätnud Lia lossi ja selle ümbrust siidile jäädvustamata.
Siidisallidest näituse kokkuseadmine oli Lia jaoks niisama põnev, kui sallide maalimine. Näitust koostades taipas ta, et on iga uut tööd luues võtnud mingi väljakutse või otsinud lahendust mingile probleemile ning see on teda siidimaalis aste-astmelt edasi aidanud – nagu jõkke asetatud kivid, mis aitavad kuiva jalaga teisele kaldale. Nii saigi näituse pealkirjaks „My stepping stones“ ehk „Minu astumiskivid“.
Gordoni ja koertega Koerusse
Kui Lia möödunud aasta novembris koos Gordoni ja kahe koeraga Põhja-Iirimaalt Dromorist Koerusse kolis, otsustas ta oma siiditaieseid ka siin näidata. „Minu astumiskivid“ on jõudnud olla Koeru, Lehtse ja Järva-Jaani kultuurimajas ning Rakke raamatukogus. Nüüd on Lia maalitud sallid siis üleval Jõgeva kultuurikeskuses. Siinset näitust aitas tal kujundada endine kolleeg Põltsamaa kunstikoolist, maalikunstnik ja kunstiajaloolane Kaire Nurk. „Sellisel viisil, nagu Kaire, poleks mina eri aegadel tehtud ja eriilmelistest töödest ühtset tervikut kokku panna suutnud,“ kiitis Lia.
Iga salli kohta on tal lugu jutustada ja neist saab osa ka näitusekülastaja, sest Lia on viitsinud need kirja panna. Kui lood läbi loed, hakkad näitusetöödele teise pilguga vaatama või leiad hoopis õpetliku iva. Näiteks kirsiõitega sall osutus siis, kui Lia Jaapanis Kyotos shibori muuseumi külastas, võtmeks võlumaailma. Muuseumis toimetav eakas shibori meister huvitus Lia kaelas olnud sallist ning andis Liale sealsamas personaalse õppetunni, kuidas vastaval nõelapingil seda ehedat shibori sõlmimist teha.
Sall „Katkine ehk aasta 2000 minu elus“ jutustab Lia jaoks väga valusast sündmusest: abikaasa surmast. Alles 17 aastat hiljem suutis ta sellega seotud valu endast välja maalida. Nüüd ei pea ta seda valu enam hinges kandma, vaid saab selle rätina ümber võtta ja lasta sel ennast hoopis soojendada ja kaitsta.
Sall, millele jäädvustatud toonekured ja Lydia Koidula luuletus „Mu isamaa on minu arm“, kõneleb kodumaa-armastusest ja -igatsusest. 2017. aasta suvel kuulas Lia oma Dromori kodus interneti vahendusel meie noorte laulupidu ja jäädvustas oma emotsioonid siidile. Miks said igatsuse sümboliks just kured? Aga sellepärast, et Iiri saarel neid ei leidu ja Lia tundis neist seal elades suurt puudust. Nüüd on ta tagasi sünnimaal, kus tunneb taas rõõmu kurgedest ja üritab leida oma teed loomeettevõtjana.
RIINA MÄGI
