Sigrid Mõisavald on Jõgeva Ühisgümnaasiumi 11. klassi õpilane, kes saavutas Eesti Seksuaaltervise Liidu uurimustööde konkursil I koha, kirjutades teemal “Meedia noore inimese seksuaalse arengu toetajana”. Kuidas see teema sai valitud ja mida uut tütarlaps meediat uurides leidis, käis tema käest küsimas ka maakonnalehe esindus.
Kuidas tulite mõttele sellel konkursil osaleda ja kas teema oli ette antud?
11. klassi üleminekueksamina oli koolis vaja enda valitud teemal uurimustöö koostada. Minu valitud aineks oli psühholoogia. Kuigi minu töö on meediast, uurisin ma esialgu hoopis perekonna mõju noore inimese seksuaalsusele. Näiteks perekonna käitumismustrite edasi kandumist seksuaalsuse alal, kuidas laps hakkab ennast täiskasvanuna paarisuhetes tunnetama ning oma partnerisse suhtuma jne.
Kui aga Eesti Seksuaaltervise Liidu tänavune uurimisteema teatavaks sai, selgus, et minu käsitletud teemaga sellel seos peaaegu puudub. Teemat valides olin aga otsustanud, et niisama sahtlisse seisma ma uurimustööd ei tee, seega olin sunnitud ka esialgse teema ära muutma ja peaaegu nullist alustama. Etteantud teema Seksuaaltervise Liidust oli konkreetne ja kogutud materjali sain ma kasutada vähe.
Esinesite oma võidutööga ka Tallinna Haabersti linnaosa tervisekonverentsil “Tervist ja tarkust”, kus saite eripreemia uudse teemakäsitluse eest. Milles see uudsus seisnes?
Uudsus seisnes selles, et ma mitte ainult ei rääkinud nagu eelkõnelejad, vaid kasutasin slaide ja esitasin küsimusi. Soovisin panna kuulajaid kaasa mõtlema. Üheks esitatud küsimustest oli näiteks, millega kuulajad tegeleksid päeval, kui terves maailmas üheks päevaks internet kaoks.
Sama töö kandsin ette ka Põltsamaa Ühisgümnaasiumis toimunud meediakonverentsil ja muidugi ka oma koolis. Vastuvõtt oli väga erinev. Tallinlaste puhul tundus, et sealviibimine oli neile justkui kohustuslik ja kuulajaskond oli väga rahutu. Rõõmu tundsin aga sellest, et minu esitlus suutis vähemalt nii palju tähelepanu äratada, et kui eelmise ettekande ajal aeti juttu ja mindi saalist välja, siis minu juttu kuulati. Jõgeva ja Põltsamaa kuulajad olid väga eeskujulikud.
Mis Teid ennast selle töö käigus kõige enam üllatas?
Uurisin ühe kuu jooksul kolme ajalehte, kolme internetilehekülge ja kolme telekanalit. Kõige üllatavamad olid minu jaoks küsitluste tulemused. Allikad, mis noorte arvates kõige rohkem seksuaalsuse kohta informatsiooni annavad, olid enamuses just need, mis minu uurimistulemuste põhjal kõige vähem teavet sisaldasid. Jäi mulje, et noortele pakub rohkem huvi meelelahutus ja sellele lisaks saavad nad ka vähesel määral informatsiooni. Kõige harivamaid lehti peavad noored ilmselt meelelahutuse puudumise tõttu igavateks. Siit järeldasin, et noorte harimist oleks arukas seostada meelelahutusega.
Kui palju siis meedia noori ikkagi mõjutab?
Üks hüpotees minu töös oligi, et meedia mõjutab, aga kuidas ja kui palju, sõltub sellest, milline on inimese enda väärtushinnangute tase. Inimene ise teeb valikuid meedia laialdastes võimalustes. Mitte keegi teine ei saa sundida meid kätte võtma pornoajakirja või külastama nilbeid internetilehekülgi harivate infoallikate asemel. Igaüks, kes on riputanud oma pildid avalikult internetti, peaks arvestama sellega, et fotod on siis ka avalikult kõigile kasutatavad. Kui tegemist on ka veel paljastavate fotodega, saab kahtlaste inimeste lähenemises süüdistada vaid iseennast.
Inimese enda arengutasemest sõltub ka see, mida meediast vastu võetakse ja mida kõrvale heidetakse.
Kui palju aga võiks noort inimest mõjutada kodu ja milline osa on näiteks koolil?
Tänapäeval on tüüpiline, et perekonnal on noorte jaoks väga vähe aega. Vanemad on tööga hõivatud ja lapsed kasvavad sageli omapead. Perekond peaks olema see, kes aitab noorel kujundada arusaamad ja andma analüüsioskuse. Selle puudujäägi korral ahmib noor endasse kõik, mis meedia ette söödab, nii halva kui ka hea, ega oska teha valikuid. Koolis on küll terviseõpetuse tund, kuid see pole noore inimese seksuaalse kasvatuse seisukohast kindlasti mitte piisav.
Vanemad peaksid olema need, kes annavad noorele algteadmised ja õpetussõnad tänapäeva informatsiooni ülekülluses õigete valikute tegemiseks. Vähemalt nii palju, et noor oskaks vahet teha mitteusaldusväärsel ja usaldusväärsel infol. Uurimise käigus selgus ka, et noored otsivad küll abi, kuid tihti ei tea, kust seda leida. Või otsitakse seda kohtadest, kus vastajateks ei ole asjatundjad.
Kuivõrd üldse saab last kasvatada? Võib-olla on kõik juba sündides ära määratud?
Kui jätta laps lihtsalt kasvama nii, et üks või mõlemad vanemad töötavad välismaal, ei saa temast midagi suurepärast loota, kui pole just tegu erakordse kaasasündinud intelligentsiga. Vanema ülesanne on last tema arengul abistada ja toetada sündides kaasa antud võimete maksimaalset arengut.
Kui palju saavad noored seksuaalsusest oma vanematega rääkida või kas nad üldse tahavad rääkida? Kuidas teie enda pere ja sõbrad sellesse uurimustöösse suhtusid?
Minu ema on suhteliselt noor ja temaga mul selliste teemade arutamisel probleemi ei ole. Paljudel noortel ei ole aga võimalust oma vanematega neil teemadel rääkida. Kõik oleneb vanemast ja sellest, kuidas on maast-madalast antud teemasse suhtutud.
Minu töö üle rõõmustas eriti mu vanaema, kelle jutu järgi oli tema noorusajal seksuaalsuse kohta vähem infot, aga oldi ettevaatlikumad. Ta loodab, et kui noored inimesed minu tööd loevad, hakkavad nad rohkem mõtlema sellele, mida vastu võtavad, ja otsivad teadmiste puudusel asjatundjatelt abi, näiteks leheküljelt amor.ee.
Kas tõesti noored tahavad, et vanemad nendega nii palju tegeleksid? Ma olen olnud seisukohal, et pigem soovivad teismelised olla iseseisvad?
Meie vanuses otsest tegelemist enam ei oodata, aga suunamine, toetus ja tunnustus on küll see, mida iga noor vajab. Abi paluvad noored harva, ometi nad vajavad seda. Tihti tunnevad lapsed tänapäeva kiire elutempo juures end üksikuna ning sageli otsitakse sõpradelt lapsepõlve puudujääkidele täidet. Muidugi ei jäta kõik vanemad oma lapsi omapead. Vanemate toetus ning soovitused on noore inimese arengule tohutult olulised. Seda ka teiste, mitte ainult minu käsitletud teemade puhul.
JAANIKA KRESSA
Tänapäeval on tüüpiline, et perekonnal on noorte jaoks väga vähe aega. Vanemad on tööga hõivatud ja lapsed kasvavad sageli omapead. Perekond peaks olema see, kes aitab noorel kujundada arusaamad ja andma analüüsioskuse. Selle puudujäägi korral ahmib noor endasse kõik, mis meedia ette söödab, nii halva kui ka hea, ega oska teha valikuid. Koolis on küll terviseõpetuse tund, kuid see pole noore inimese seksuaalse kasvatuse seisukohast kindlasti mitte piisav.
Vanemad peaksid olema need, kes annavad noorele algteadmised ja õpetussõnad tänapäeva informatsiooni ülekülluses õigete valikute tegemiseks. Vähemalt nii palju, et noor oskaks vahet teha mitteusaldusväärsel ja usaldusväärsel infol. Uurimise käigus selgus ka, et noored otsivad küll abi, kuid tihti ei tea, kust seda leida. Või otsitakse seda kohtadest, kus vastajateks ei ole asjatundjad.
Kuivõrd üldse saab last kasvatada? Võib-olla on kõik juba sündides ära määratud?
Kui jätta laps lihtsalt kasvama nii, et üks või mõlemad vanemad töötavad välismaal, ei saa temast midagi suurepärast loota, kui pole just tegu erakordse kaasasündinud intelligentsiga. Vanema ülesanne on last tema arengul abistada ja toetada sündides kaasa antud võimete maksimaalset arengut.
Kui palju saavad noored seksuaalsusest oma vanematega rääkida või kas nad üldse tahavad rääkida? Kuidas teie enda pere ja sõbrad sellesse uurimustöösse suhtusid?
Minu ema on suhteliselt noor ja temaga mul selliste teemade arutamisel probleemi ei ole. Paljudel noortel ei ole aga võimalust oma vanematega neil teemadel rääkida. Kõik oleneb vanemast ja sellest, kuidas on maast-madalast antud teemasse suhtutud.
Minu töö üle rõõmustas eriti mu vanaema, kelle jutu järgi oli tema noorusajal seksuaalsuse kohta vähem infot, aga oldi ettevaatlikumad. Ta loodab, et kui noored inimesed minu tööd loevad, hakkavad nad rohkem mõtlema sellele, mida vastu võtavad, ja otsivad teadmiste puudusel asjatundjatelt abi, näiteks leheküljelt amor.ee.
Kas tõesti noored tahavad, et vanemad nendega nii palju tegeleksid? Ma olen olnud seisukohal, et pigem soovivad teismelised olla iseseisvad?
Meie vanuses otsest tegelemist enam ei oodata, aga suunamine, toetus ja tunnustus on küll see, mida iga noor vajab. Abi paluvad noored harva, ometi nad vajavad seda. Tihti tunnevad lapsed tänapäeva kiire elutempo juures end üksikuna ning sageli otsitakse sõpradelt lapsepõlve puudujääkidele täidet. Muidugi ei jäta kõik vanemad oma lapsi omapead. Vanemate toetus ning soovitused on noore inimese arengule tohutult olulised. Seda ka teiste, mitte ainult minu käsitletud teemade puhul.
JAANIKA KRESSA
Meie vanuses otsest tegelemist enam ei oodata, aga suunamine, toetus ja tunnustus on küll see, mida iga noor vajab. Abi paluvad noored harva, ometi nad vajavad seda. Tihti tunnevad lapsed tänapäeva kiire elutempo juures end üksikuna ning sageli otsitakse sõpradelt lapsepõlve puudujääkidele täidet. Muidugi ei jäta kõik vanemad oma lapsi omapead. Vanemate toetus ning soovitused on noore inimese arengule tohutult olulised. Seda ka teiste, mitte ainult minu käsitletud teemade puhul.
JAANIKA KRESSA
