Kui palju uusi algusi on pidanud läbi tegema Palupõhjas sündinud ja kasvanud ning sealt Siberisse viidud Milvi Tunis, ei oska ta kokku lugeda, kuid kahe käe sõrmedest jääb selle juures ilmselgelt väheks.
Siberisse viimisest mäletab Milvi, et see oli koolivaheajal. “Mina ei tea, kust ema teada sai, et meid ära viiakse, aga ta pani meid koos õe Ellega ree peale. Mis ta sinna veel ladus, ma ei mäleta, ja kuhu me sõitsime, ka ei mäleta. Sõitsime pimedas, sellel ajal oli veel lumi maas. Tuli teade, et kuna meid kätte ei saadud, võeti kinni ema õde koos oma perega, nemad olid vallamajas. Ema õde oli sel ajal rase. Siis tulime ise koju, meile tuldi sõduritega järele ja tädi pere lasti tulema. Meid pandi rongile küüditamise viimasel päeval 27. märtsil ja viidi kõige kaugemale. Olime Irkutski oblastis, Baikali taga. Ülejäänu oli kõik sama – orjaturg, millest on igal pool räägitud. Meie sattusime Burjaadi ANSVsse, rajoonikeskusest Bohanist olime seitsme kilomeetri kaugusel. Enne oli veel üks küla. Meid pandi koos ühe teise perega, kus oli kaks meist nooremat poissi, kokku ühte majja. Juta oli naise nimi, ema suhtles temaga, ta tuli ka pärast Eestisse tagasi.”
Siberis ka kõrgkooliõpingud
Küüditatud töötasid enamasti farmides. Seal oli komme, et lehmi ei saanud enne lüpsta, kui pidi vasikaga sõõrutama. Vasika pidi ju pärast lehma alt ära tõmbama, kui piim hakkas tulema. Milvil on ühe käe peal armid siiani alles, sest vasikas tõmbas ta kahe aia vahele. Lõpuks said eestlased lehmad nii ära harjutatud, et ei pidanud enam vasikaga sõõrutama.
Mingil ajal sai Milvi pere osta endale lehma. Osa peresid talitas sigu, seal oli toitu rohkem. “Ma ei tundnud otseselt nälga, ei mäleta, et oleksime söömata olnud. Külas oli neljaklassiline kool. Mina olin niipalju kange, et läksin kohe kuuendasse klassi, mis mul Eestis pooleli jäi. Pidin minema Bohanisse. Igas klassis olid sellel ajal kevadel eksamid. Ega ma vene keelt siis osanud. Mäletan senini, et tegin tekstidest kokkuvõtted ning õppisin need pähe ja siis vastasin. Mäletan, kuidas ma bioloogia õpetajale vastasin. Sain kõik eksamid “viied“, ainult vene keel oli “kaks“. Jäeti suvetööle. See on täiesti uskumatu, et nii on võimalik. Loomulikult tegid õpetajad mööndusi. Seitsmendas klassis polnud enam probleeme, siis oli mul vene keel juba selge, ” meenutas ta.
Enamik õpetajaid olid burjaaditarid. Kohalikud rääkisid kogu aeg, et saatke lapsed kooli, kolhoosist peab ära saama. Bohanis oli keskkool ka, 10. klassi lõpetas Milvi seal.
“Pärast keskkooli lõpetamist läksin edasi õppima, valisin eriala, kus sai kõrgendatud stipendiumi, et ära elada. Mujal oli stipp 300 rubla, kõrgendatud stipendium aga 400 ja 420 rubla. Suuremat stippi pakuti kahes kõrgkoolis – üks oli põllumajandusinstituut ja teine mäe- ja metallurgiainstituut. Valisin mäe- ja metallurgiainstituudi, mille järgi, ei tea. Mida seal õpetatakse, seda ma samuti ei teadnud.” Diplomi järgi on Milvi mäeinsener, tehnoloog-rikastaja.
Prilliklaasid telliti Moskvast
“Ma ei teadnud, et mu nägemine nii kehv on. Koolis ei näinud ma ka esimesest pingist tahvlile midagi. Sellepärast ongi mul nii suur tahtejõud. Ega ma ka Eestis midagi ei näinud, kuid lugemine oli mul enne kooliminekut selge.”
Kuidas naine nägemisest ilma jäi, sellest on tal oma versioon. “Olin väike, see oli talvel, olin vanaemaga kodus, ema ja isa olid kuhugi läinud. Meil oli suures toas pottidest hollandi ahi, mis läks alt laiemaks. Panin tooli või tabureti vastu ahju külge ja seisin seal, hakkasin end õõtsutama. Lükkasin tooli alt ära ja kukkusin kuklaga vastu ahju. Järgmine, mida ma mäletan, oli see, et olin isa ja ema magamistoas oma võrevoodis, tekk oli akna ette pandud, et pime oleks. Mul jooksid mingid värvilised asjad silme ees. Millal ema ja isa tulid, kui suur oli verekaotus, mis minuga tehti, ei tea. Pea oli igal juhul lõhki.
Kui hakkasin instituuti astuma, siis selgus, et minu nägemine on nii halb, et mind ei tahetud vastu võtta. Sisseastumiseksamitest tegin neli „viitele“ ja kaks „neljadele“, ma oleksin saanud sisse, kuid arstlik komisjon praakis välja tervise pärast. Nutsin ja ahastasin seal väga. Silmaarst halastas ja lubas pärast vaadata. Mul ei olnud tavaline lühinägelikkus, vaid assigmatism, mis tähendab, et prilliklaasidel on tavalistele dioptriatele veel lisaks silindrid ja kraadid. Kehv nägemine võib olla tingitud sellest kukkumisest lapsepõlves,” lisas naine.
Prille poest ei saanud, klaasid telliti Moskvast. “Kui sain prillid, läksin esimest korda elus kinno. Ma nägin!
Irkutskis elasime koos leedulannaga korteris ühe tädi juures. Tema õppis masinaehitust. Pärast ühiselamus olid meie toad samuti kõrvuti.”
Tal oli võimalik valida praktikakohta. Milvi valis Kaug-Idas, 70 kilomeetri kaugusel Vladivostokist, Amuuri ääres, ta on Amuuri jões ujunud. Teine, diplomipraktika koht oli enne viiendat kursust Koola poolsaarel Apatiitides. Siis käis ta ka Eestis. Muidu töötas kõik praktikaajad, et raha teenida.
Saatis taotluse, kutsuti Maardusse
Töökohta oli tal võimalik valida. Küllap ta oleks läinud Altaisse, kus on suured rikastusvabrikud. Kui ta oli Koola poolsaarel ja vahepeal Eestis käis, siis sõitis sugulased läbi, nii palju kui ta neid teadis. Üks sugulane teadis, et on olemas Maardu keemiakombinaat. Sugulased käskisid Milvil ministrite nõukogu juures spetsialiste jaotavale komisjonile taotluse saata, et Eestisse tööle saada. Loomulikult ta saatiski taotluse ja see jõudis kohale. Akadeemik Mihkel Veiderma oli tol ajal Maardus peainsener. Ta oli samuti Siberis olnud. Veiderma kutsuski Milvi Maardusse tööle. Naine tuli Eestisse 1959. aasta kevadel, kui kooli lõpetas.
“Maardu rikastusvabrik oli sakslaste ehitatud. Kogu see vedel mass peenestatud liiva ja fosforainega oli vaja pumbata ülemistele korrustele. Rikastamise käigus tõsteti üles mitte fosfaati, mida on 20 protsenti, vaid liiva. Maardu vabrik korralikult tööle ei hakanudki. Ega sealt suurt toodangut tulnud.”
Maardus töötas Milvi üheksa aastat, oli vahetuse ülem kuivrikastuses, tehnoloog rikastusvabrikus.
Õde Elle oleks saanud aasta varem koju, kuid ta ei tulnud üksi ära. Ema sai samal aastal vabastuse, kui Milvi kooli lõpetas. Siberisse oli vahepeal jõutud soetada maja, seal olid ka loomad. Need tuli kõik müüa. Majapidamise likvideerimine võttis aega. Ema ei lastud tagasi endisse elukohta, ta sokutas end Reku ja Puhja vahele ühte külla. Kelle juures ema seal elas, Milvi ei mäleta. Hiljem tuli ema Tallinna. Õde tuli elama Maardusse; Tallinna, ka teistesse linnadesse ei tohtinud siis keegi väljasaadetuist elama asuda.
Milvi võttis õe enda juurde, nad magasid algul ka ühes voodis. Elle sai hiljem ühiselamukoha ja tööle katlakütjana, sest elukutset tal ei olnud. Eestis hakkas ta polütehnilises instituudis keemiat õppima, kuid neerud olid tal juba täiesti läbi. Milvi seda siis ei teadnud. 1962. aastal õde suri.
“Neerud jäid tal haigeks Siberis, ta töötas seal pisikeses kohalikus meiereis. Piimanõusid soojendati suures paagis. Elle käis neid pidevalt talvel külmaga väljast sisse tõstmas. Seal ei olnud -15 kuni -20 nagu meil, vaid külma oli seal -50 kraadi.” Milvi mäletab, et läks Bohanist kodukülla ja sidus näo kinni. Keegi ei tulnud vastu ega öelnud, et tütarlaps, teil on põsenukid valged. Irkutskis öeldi, see oli tavaline, et vastutulija juhtis tähelepanu külmunud põsenukkidele. Siis tuli nägu hõõruda. Milvil on põsed väga palju külmunud olnud. Tuult Siberis ei olnud, sellepärast ei tundnudki, kui külm liiga tegi.
Ema suri trollis teel tööle
Milvi elas algul Kallaveres, oma tulevase abikaasa Arnega tutvus ta peol. Kallaveres elasid nad kahetoalises korteris. Hiljem sai Arne Lasnamäele kolmetoalise korteri. Ema tuli ka Milvi juurde, hiljem ostsid nad talle ühetoalise kooperatiivkorteri Mustamäele.
Juba Siberis olid emal veenilaiendid, mida ta ei osanud ravida. Ema surmatunnistusel oli kirjas, et tromb sulges kopsuarteri.
Ema suri trollis. “Ta käis sööklas tööl, küllap ta teel tööle äkki surigi. Tal oli töötõend taskus, keegi ei teatanud mulle. Töötõend oli tal taskus ka surnukuuris.
Ma ikka aeg-ajalt helistasin emale töö juurde. Keegi teatas, et ta pole tööl käinud. Mis edasi tuli, oli õudne. Ema korteril murti uks lahti, seal teda ei olnud. Hakkasin otsima, helistasin surnukuuridesse. Mul tuli minna keskhaigla surnukuuri ema tuvastama. Mina surnuid ei karda. Kui nad on elusalt olnud meie omaksed, siis pole ju vaja karta.”
Tahtis turismitalu pidada
Kodutalu hakkas naine tagasi taotlema üheksakümnendate algul. Ta tahtis algul Palupõhja tagasi minna ja hakata seal turismitalu pidama.
Kui Milvi käis üheksakümnendate algul Palupõhja, oli Reku parv veel alles. Parvevahte enam polnud, kuid parve sai ise üle tõmmata, et üle jõe minna. Nii käis ta paar aastat Puhjast Rekuni ja sealt vana teekohta mööda Palupõhja.
Hiljem sõitis bussiga Laeva kurvi ja palus seal peatust. “Siis vantsisin jalgsi koju, toit seljas. Nii käisin korduvalt.”
Elekter toodi Palupõhja aastal 1993, talu oli Milvil siis juba tagasi saadud. Tema ajaski asju, et külla elektriliin veetaks. 1992. aastal eraldas valitsus asundustalude projekti raames raha ka Palupõhja elektriliini sissevedamiseks.
Kuid ikkagi seisis küla kohal justkui mõõk, sest igal aastal nihkus Emajõgi küla poole. Mitu hoonet tuli mujale vedada, mõne aasta pärast loksus vesi järgmise talu õuel. Milvi Tunis käis senikaua keskkonnaministeeriumi vahet, kui sai raha ka kaldakindlustuse jaoks. Keskkonnafondist eraldati 1994. aasta suvel 364 000 Eesti krooni jõekalda kindlustamiseks. Kaldakindlustuse paigaldas aktsiaselts Kobras 1994. aasta suvel, valmis sai see sama aasta sügisel.
Et ta pole suuteline üksi turismitalu pidama, sai Milvi aru siis, kui taipas, et ei oska ise autot juhtida. “Kui mulle see kohale jõudis, siis sain aru, et Palupõhjas pole mul midagi teha. Oligi kõik. Rohkem polnud vaja.”
Looduskooli mõte oli Alam-Pedja kaitseala asutanud Einar Tammuril. “Ta oli ise väga haaratud sellest ideest. Jaago talu maja oli vahepeal kollaseks värvitud. Minu ajal oli maja roosa. Siis näitasin Einar Tammurile, mis värvi see maja kunagi oli. Tammur lubas sama värvi värvida. Kui läksin looduskooli avamisele ja maja oli roheline, siis ütlesin kooli vedavale Robert Oetjenile, et miks nad maja roosaks ei värvinud. Loomulikult ei teadnud Oetjen sellest midagi. Mingit roosat looduskooli poleks nad sinna tahtnud,” märkis Milvi.
Arhiividokumentidest sai Milvi teada, et Jaago talu oli Vana-Põltsamaa Gagarini-nimeliselt mõisnikult välja ostetud 1899. aastal 3650 kuldrubla eest. Selle ostis vanaisa Hans. “Ma mäletan vanaisa Hansu, ta istus köögis ja ajas hagu pliidi alla. Puid oli meil piisavalt, kuid ikka aeti köögis hagu pliidi alla. Vanaema elas veel pärast vanaisa.”
Lahustükke oli Palupõhja taludel palju. Kui mõisnik müüs, andis igale talule tüki siit ja teise sealt. Palupõhjas oli neli põlistalu – Jaago, Mikako, Tõnise ja Surva.
“Tänan igal hommikul oma esivanemaid, et nad olid nii tublid ja andsid mulle sellise DNA – vanaema Mari, vanaisa Hans, vanaema Anna ja vanaisa Otto ja nende vanemad.”
Visa naine võimleb oma kodus igal hommikul poolteist tundi ja on oma vanuse juures kadestamisväärselt sale ning liikuv.
Milvi Tunise elukäik
*Sündinud 1936. aasta 28. veebruaril Palupõhjas
*1943-1949 õppis Puhja koolis
*10. klassi lõpetas Siberis
*Õppis Irkutskis mäe- ja metallurigainstituudis
*Pärast kõrgkooli lõpetamist tuli Eestisse
*Töötas Maardu keemiakombinaadis üheksa aastat erinevatel ametikohtadel
*Hiljem läks tööle ehitusmaterjalide tööstuse konstrueerimisbüroosse
*Töötas mitmel ametikohal Mainoris
HELVE LAASIK
