Kunagi, kui ilves veel metsa kuningas oli, hakati seal tiigrihüppeid harjutama. Ritsikas hüppas, konn hüppas. Jänes kalpsas, kuni aaviksoo vastu tuli. Vana karu lõi trummi ning mõmises niisama, aga pärast hakkas temagi hüppama. Mataki. Ilves kiitis takka ja ütles, et nad kõik teevad seda täpipealt nagu tiigrid. Isegi mägrale ütles, kuigi see püüdis talle auku kaevata.
Karu tegelikke edusamme olen ise kogenud. Nutan, higistan, aga A-B õpin ära. E-poes olen käinud, pangas, praamikassas, liiklusregistris, ajalehes, oksjonil, lennujaamas. Siin ja seal kliendiks möllinud, et soodukat saada. Olen muuseumi ees e-parkimise eest e-palvekirja kirjutanud ja lõpuks ikkagi e-trahvi maksnud. Sadu kordi olen e-kooli muukinud nii enda kui oma mõmmikute pärast. E-tervisesse pole veel sattunud, sest e-haigusi arstin endiselt koduste vahenditega.
Kogu selle ilu tarbeks on mul olnud magnetkaarte, koodikaarte, paroolikaarte, ovaalseid ja kandilisi kiipe, kuni ilmus nõiduslik ID-kaart, mis teised alla neelas ja varju jättis. Tema algset kõrget hinda põhjendati turboplastikuga, aga kui see läbi hakkas kuluma, vahetati nagunii iga mõne aastat tagant välja. Ja aegajalt saadeti arvutisse uuendusi. Klikid, vuristad läbi ja kõik on jälle värske ning ilus. Eestlased, all right, öeldakse mõnelgi pool maailmas.
E-valimistest ma ei räägigi. Hääletad härra või proua Õige poolt ära ja kontrollid ruutkoodiga Androidis, kuhu su südametunnistus sopsas. Mäger kaevab endiselt oma auku, minu “mataki” on aga mõnikord juba peaaegu tiigrihüppe moodi. Tõmbun küüru, pinn ja tehtud.
Mets kasvas aina kõrgemaks ning latvadesse ilmus üha enam oravaid. Priskeid oravaid, kes enam kaugele hüpata ei tahtnud. Ning nirke ja nugiseid ka. Ninasarvikud oravaid ei huvitanud, las tammuvad pealegi asfaldil. Aga nugistega oli metsas mure. Neile pidid oravad lisasööta pakkuma, muidu panevad veel elusalt nahka. Ja siis hakkas juhtuma. Igasugu ränirahnud eesti märkideks, sotsmini tarkvarad ja muu selline.
Äkki teatasid tšehhid, et enamikul meie ID-kaartidest on turvaauk sees, 800 tuhandel. Isegi minu väga ilusa näopildiga kaart on nüüd Jaanus Ükssilma oma. Mäletate, kuidas Erki Nool Sydneys olümpiakulla võitis. Keerutas seal kettaheiteringis, nuttis ja naeris. Ma arvan, et need on samad tšehhid, kes siis tema medalit tahtsid Dvorakile anda. Tookord see neil ei õnnestunud, aga nüüd teevad meile tagasi. Ja neil on selleks salaühing.
Ühel päeval ütleb salaühing, et meil on jamade likvideerimisega viis kuud aega, järgmisel päeval, et kolm nädalat ja et ärge kiirustage, järgmisel, et kolm päeva ja kiirustage ometi. Ühingul ei ole üht kindlat pealikku, tuleb kuulata kõiki lihtliikmeid korraga: nii IT-mehi, ametnikke kui ajakirjanikke. Poliitikud on nendega võrreldes poisikesed.
Kuulasin minagi ja ihu läks imelikuks. Ei pidanud enam vastu ning otsustasin sertifikaatide kauguuendamise kasuks. Laadisin arvutisse uusima ID-kaardi haldusvahendi ja muudkui uuendama. Järgnevat kahte päeva ma täpsemalt ei kirjelda. Panin aga PIN1 ja lugesin erinevaid musti, rohelisi ja punaseid kirju kahes keeles. Tekst varieerus, rohelaineke jooksis silma ees. Vahel sai teist korda veel PIN1 panna, enne kui asi algusesse tagasi hüppas. Uuendasin hommikul, päeval, õhtul ja öösel poole kahe ajal.
Hommikuti kuulasin imelugusid sellest, et mõnel tuttaval olevat uuendamine öösel kolme või hommikul viie ajal õnnestunud. 800 miinus 20 jääb 780 tuhat. Selliseid lugusid kuulsin ka, et mõnel jäi asi pooleli, enam pole ei vana ega uut pinni ning kaardi võib kuhugi jalgade ja selja vahele lugejasse pista.
Paar korda tahtsin majast välja tormata, kaardi pea kohale tõsta ning karjudes mööda jalgteed poe poole joosta. Aga kui ma kuulsin, mis sellistega Tallinnas tehakse, tõmbusin jälle rahulikuks. Kunagi, ürgaajal, mängisin paar päeva üht arvutimängu. Nimi oli pin-ball ja tegevus üsna sarnane. Põnks-põnks, tonks-tonks, kui osav oled, pääsed järgmisele levelile. Pinni kauguuendamise mängus seda naljalt ei juhtu ja lõpuks jõudis reaalsus minulegi pärale.
Nüüd jutt eriti tarkadele. Sigmund Freudi psühhoanalüüsi teoorias tähistas sünnipäraseid tunge sõna Miski. Saksa keeli das Es, ladina- või inglispäraselt ID. Miski ümber olen Mina (Ich, ego) oma tavaliste tahtmistega. Minu ümber Ülimina (Über-Ich, superego), mis väljendab kasvatust ja ideaale. Mina teab, et Kuskil on Miski ja tahab seda kätte saada. Näiteks pangast raha. Ülimina aga kõhkleb, kas sul oligi seda raha nii väga vaja ja mis see väike viivis ikka nii väga tähendab. Lõpptulemuseks on kas ess või ID uuendamine.
Pea sai jälle klaariks. Helistasin Jõgeva PPA kontorisse ja küsisin, kuidas järjekordadega on. Kas sa helkurit kannad, küsis infoliin, ööd on siin mustad. Sertifikaadi jaoks aega kinni panna ei saa, aga saba olevat hetkel vaid pool tunnikest. Telekas teatas salaühing, et ühe ööpäeva pärast lüüakse poolel Eestimaal koodid lõplikult lukku. Panen praegu küünla aknale ja lähen tuttu, homme räägin loo lõpuni.
Ärkasin siis, kui küünla taht küünlajalas veel vaevu hõõgus. Lülitasin teleri kinni ning vaatasin kella: 04:09. Tuikusin arvutini ning vajutasin haldusvahendile. PIN1, siis uuesti PIN1, edasi. Äkki ilmusid ekraanile uued koodid. Lähendasin ähmased silmad kuvarile, et selles kindel olla. Nad olid seal! Kirjutasin mõlemad PIN-id ja PUK-i üles. Sisestasin uue PIN-i esimest, teist ja kolmandat korda. Õues kires kukk. Minu turvaauk sai kinni kleebitud, kuidas on sinu omaga? Elagu Eesti!
JAANUS JÄRS
