Kui Jõgeva Linnaraamatukogu lugemissaalis teisipäeva õhtul Sergei Minini akrüülmaalide näitust avati, visati nalja, et selles väljapanekus on ometigi võrdselt arvestatud nii meeste kui naiste soovidega: naiste jaoks on ilusaid lilli, meeste jaoks vähekaetud kauneid naisekehi. Kõige rohkem on neis maalides aga tegelikult valgust. Seda kiirgab piltidest nii tugevasti, et õues valitsev hilissügisene pimedus ununeb hoopis.
iii
Sergei Minin pole Jõgeva kunstipublikule enam päris võõras inimene: aprillis käis ta galerii Kala kutsel siin kohalikele ja Soomest tulnud huvilistele unikaalset papier-pellie maalitehnikat õpetamas, mais-juunis Betti Alveri Muuseumis sama galerii korraldatud akvarellinäitusel „Meri, mu meri” olid aga väljas ka Minini tööd. Need jäid meelde jõulise, hoogsa pintslijoone ja suurepärase kompositsiooniga. Võib-olla ka teatava dekoratiivsusega, aga selle sõna positiivses mõttes. Igal juhul oli pilte vaadates üpris selge, et tegemist pole Eestis hariduse saanud kunstnikuga.
Sergei Minin on pärit Venemaalt Kirovi oblastist Kotelnitši linnast, mis asub Moloma ja Vjatka jõe ühinemiskohas. 1950. aastatel elas sealkandis palju väljasaadetuid, kaasa arvatud eestlasi. Viimased paistsid Sergei sõnul silma hea käsitööoskuse ja suure fotograafiahuviga.
„Kui perestroika ajal hakati avalikult rääkima inimestest, kes olid mitme võimu ajal vangis istunud või peaaegu maha lastud, aga ikkagi pääsenud, siis minu jaoks polnud see mingi uudis: ma olin selliste inimeste keskel kasvanud,” ütles Sergei Minin. „Need olid sirge seljaga inimesed, sest nad olid lihtsalt väsinud kartmast.”
Sellest, mis on loominguline protsess, sai Sergei aimu juba lapsepõlves, kui jälgis ehitusmeistrist ja mööblitislerist vanaisa tööd. Vanaisal oli kombeks valmistatavaid mööbliesemeid nikerduste ja maalingutega kaunistada. Et just kunst on tema pärisosa, taipas Sergei siis, kui pärast seitsmenda klassi lõpetamist Moskvas Tretjakovi galeriisse vene kunsti šedöövrite keskele sattus. Esimesed katsed Moskva kunstikõrgkoolidesse astuda ebaõnnestusid, mistõttu lõpetas ta kõigepealt kunstikooli Kirovis, siis aga astus Moskva Tekstiiliinstituuti, mille tarbekunstiteaduskond erines tollal n-ö klassikalistest kunstikõrgkoolidest mitmekülgsema õppekava ja vabameelsemate vaadete poolest: „kõrgemal pool” ei võetud mingeid „tekstilštšikuid” ju kunstnikena teab kui tõsiselt. Nii saidki Sergei ja ta õpingukaaslased tegelda rahus abstraktse kunsti, eksperimentaalgraafika ja arhitektoonikaga ning proovida enda peal ära igasugused moodsad „ismid”, unustamata sealjuures aga kunagi, et iga kunstiteose hindamise peamiseks kriteeriumiks on selle professionaalsus.
Oma kultuur, omad reeglid
Tudengipõlves avastas Sergei enda jaoks Tallinna, kus oli huvitav etüüde maalimas käia. 1980. asuski ta Tallinna elama. Tõsi, esialgu ajutiselt, sest peatselt viisid seiklushimu ja ootamatult avanenud võimalused ta kümmekonnaks aastaks hoopis Aafrikasse. Algul töötas ta laevadel, seejärel aga Nõukogude Liidu kaubandusesinduses Angoola pealinnas Luandas, kujundades sealseid interjööre ja korraldades mitmesuguseid näitusi. Ta reisis palju Angoolas, Sambias ja Zimbabwes, kogus etnograafilist materjali ning maalis portreesid ja maastikke. Aafrika Rahvuskongressi tellimusel on ta maalinud isegi Nelson Mandela portree.
„Kui parasjagu just ei sõdita ega nälga surda, siis on aafriklased väga rõõmsameelsed inimesed,” ütles Sergei Minin. „Kes arvab, et nad on metsikud või kultuuritud, see eksib: neil on lihtsalt oma kultuur, oma tavad, mida austatakse, ja selgelt välja kujunenud ühiskondlik hierarhia. Ilma kindlaks kujunenud reeglite järgimiseta poleks seal võimalik lihtsalt ellu jääda.”
Kohalikke reegleid peavad tundma ja järgima ka Aafrikas külas olijad. Tõsi, jõulude ja aastavahetuse kohta kehtivat seal Sergei sõnul erireeglid: siis on mõistlikum üldse vaikselt kodus nelja seina vahel istuda, sest tänavatel on liikvel palju purjus inimesi, kellest paljudel on taskus relvad. Aastavahetuse aupaugud lähevad seal pahatihti maksma nii mõnegi inimelu.
Ehkki Sergei oli Aafrikas viimati 19 aastat tagasi, on mälestused Mustast Mandrist ikka nii elavad, et neid võib leida mõnelt Jõgeva näituse pildiltki. Suurem osa Aafrika-ainelisi töid läks Sergeil aga kaduma. Need said 1991. aastal Moskva kaudu Luandasse näitusele saadetud ja pärast seda pole autor neid enam näinud. Kust need ära „vasakule” läksid, kas Luandast või Moskvast, pole teada: mõlemas paigas olid siis üsna segased ajad.
Olid Eestiski, nii et Sergei otsustas mõneks ajaks Soome rahulikumat ja jõukamat kunstnikupõlve nautima minna. 1990. aastate keskpaigast elab ta taas Tallinnas — koos armeenlannast abikaasa ja pojaga, kes praegu kaheteistkümnene. Eesti keelt pole Sergei ära õppinud: 18 aastat tagasi üle elatud infarkt kahandas tema sõnul mingil määral tema filoloogilist võimekust.
Elav traditsioon
Sergei Minin kuulub nii Eesti Kunstnike Liitu kui ka Eestis tegutsevasse Vene Kunstnike Ühendusse ja juhib Vene Kunstnike Vennaskonda Eestis. Vene Kunstnike Ühendus on põhiliselt näitusi korraldav organisatsioon (Eesti Kunstnike Liidu näitustega seotud „direktiivid“ vene kunstnikele alati ei sobi), Vene Kunstnike Vennaskond on asutatud põhiliselt kristliku kunsti projektide tarvis. Sergei Minin on nimelt ka ikoonimaalija.
Ta on maalinud ikoonid Vasknarva Prohvet Eelia kirikule ja Tallinna Armeenia kirikule, korraldanud kristliku kunsti näitusi ning koostanud raamatu „Õigeusu ikoon Eestis“. Selle tänavu mais ilmunud tuhandeeksemplariline tiraazh on nüüdseks juba läbi müüdud. Ostjaiks on olnud põhiliselt välisturistid, sest neile on raamat taskukohasem kui kohalikule kunstihuvilisele. Raamatu teist trükki on plaanis esitleda tuleva aasta aprillis Londonis, kuhu Vene Kunstnike Vennaskond on kutsutud oma ikooninäitusega. Näitus saab teoks Puškini nime kandvas vene kultuuri keskuses.
„Inglased on konservatiivsed ja neid paeluvad vanad traditsioonid, õigeusu ikoonitraditsioon sealhulgas,“ ütles Sergei Minin. „Ning selle traditsiooni väärtust tõstab nende jaoks asjaolu, et see on endiselt elus ja mitte ainult Venemaal, vaid ka näiteks Eestis.“
Eestis on omal ajal tegutsenud väga tugev ikoonimaalijate koolkond, mille rajajaks oli Peipsi ääres Raja vanausuliste kloostris tegutsenud Gavriil Frolov. Tema õpilasest Pimen Sofronovist sai aga suisa ikooni maailmanimi: sõja eel töötas ta Vatikanis, pärast sõda siirdus aga vene diasporaa kutsel Ameerika Ühendriikidesse, kus nüüd on Sergei Minini sõnul tema loomingule pühendatud kaks suurt muuseumi.
„Vatikanis ja USAs osatakse Sofronovi üle uhkust tunda, aga Eestis paraku mitte,“ ütles Sergei Minin. „Tema Eestisse jäänud tööd on nüüdseks enamasti välismaale müüdud. Mis veel alles, asuvad enamasti jõukate kollektsionääride erakogudes.“
Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku eestseisja metropoliit Korneliusega on Sergei Minin väga heades suhetes. Head suhted on tal ka paljude saatkondade töötajatega. Saatkondades on toimunud terve rida Eestis tegutsevate vene kunstnike näitusi. Jõgevamaalastele hästi tuntud eelmisest Poola suursaadikust Wojciech Wroblewskist on ta suurepärase portreegi maalinud.
„Diplomaatilisel tööl olevad inimesed on haritud ja intelligentsed inimesed ning oskavad tänu sellele ka head kunsti hinnata,“ ütles Sergei Minin.
Must ruut ja diktaatorid
Mis eesti kunstisse puutub, siis selle kohta on tal oma arvamus.
„Kunstiteadlast Mai Levinit tsiteerides kujunes eesti professionaalne kunst välja ühelt poolt saksa ja teiselt poolt vene kunstitraditsioonide mõjuväljas ja 20. sajandi algul suudeti need päris hästi kokku sulatada,“ ütles Sergei Minin. „Kui hiljem püüti saksa- ja venepärast eitades oma teed leida, visati tükati pesuveega koos ka laps välja.“
Nn moodsa kunsti kohta on Sergei Mininil samuti oma arvamus. See meenutab talle tihti üksiku joobnud inimese karjet tänavalaterna valgusvihus: „Vaadake mind! Ma olen ka olemas!“.
„Moodsat kunsti tehakse tihti sellepärast, et selle eest on ette nähtud grandid, st selle eest makstakse. Aga see on lühinägelik kunstipoliitika,“ arvas Sergei Minin. „Moodne kunst mängib sageli inimese madalatel instinktidel, aga inimesed on väärtushinnangute totaalsest muutumisest ja normaalsete inimsuhete kadumisest niigi põlvili surutud ja kunst peaks neid sellest mülkast välja aitama, mitte neid veelgi sügavamale suruma.“
Kazimir Malevichi kuulsas (või kurikuulsas — kellele kuidas) „Mustas ruudus“, Marcel Duchampi Louvre’is eksponeeritud pissuaaris ja muus seesuguses näeb Sergei Minin koguni ohtu ühiskonnale. Kui rahvale on terve mõistuse ning loomupärase esteetikataju ja moraalitunnetuse asemele pähe istutatud „must ruut“, siis sealt pole enam palju maad massi manipuleeritavuseni. Ning siis on õige aeg pukki asuda Hitleri ja Stalini sugustel diktaatoritel.
„Mõlema võimuletulekule eelnes avangardkunsti õitseng,“ tuletas meelde Sergei Minin.
Ta pole end kunagi pidanud dissidendiks, vaid ta on lihtsalt elanud nii, nagu talle meeldib. Massidega koos ühte jalga marssimine pole talle kunagi sobinud. 1990. aastate keskel, kui Eestis kõik ammulisui Euroopa poole vaatasid, avaldas Minin ajalehes artikli pealkirjaga „Mina — asiaat“. Ehkki tema kodukant jääb siiapoole Uuraleid ehk Venemaa Euroopa-ossa, leiab Sergei Minin oma elutunnetuses siiski asiaatlikke jooni.
„Mu kodukandis on paik, kus jõgi igal kevadel üle kallaste tuleb ning vesi majade teiste korrusteni tõuseb. Aga inimesed ei koli sealt sellele vaatamata ära, sest maa on seal väga viljakas ning kevadiste kannatuste eest tasub loodus sügisese helde aiasaagiga,“ ütles Sergei Minin. „Mu psühholoogist abikaasa ei uskunud, kui ma talle sellest rääkisin. Kui ta kohapeal majade küljes vee jäetud märke nägi ja inimestega kõneles, hakkas uskuma, aga ei suutnud ikkagi mõista, miks inimesed sellist asja kannatavad ega ära koli. Seda takistas tema liig euroopalik mõtlemine. Euroopas peab iga sekund kasu tooma, aga see kasu on pahatihti lühiajaline.“
Sergei Minini arvates on inimesel tänapäeva pingestuvas maailmas, kus pidevalt käib võitlus n-ö mustade ja valgete jõudude vahel, üha keerulisem hakkama saada — nii majanduslikult kui ka loominguliselt.
„Hea kunst aitab inimesel paremini hakkama saada,“ ütles Sergei Minin. „Mitte sellisel moel nagu sada krooni, aga aitab ometigi.“
Sergei Minin
Sündinud 23. jaanuaril 1954 Venemaal Kirovi oblastis.
1974 lõpetas Kirovi kunstikooli ja 1980 Moskva Tekstiiliinstituudi.
On esinenud umbes 30 isikunäitusega ja osalenud ligemale 200 ühisnäitusel Eestis, Venemaal, Saksamaal, Soomes, Lätis, Prantsusmaal, Sambias, Zimbabwes, USAs ja mujal.
Tema maalid ja graafikateosed on leidnud koha paljude maade muuseumides ja erakogudes. Aastatel 2005-2008 maalis ta ikoonid Prohvet Eelia kirikule Vasknarvas ja 2002-2006 Tallinna Armeenia kirikule.
On Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku kirjastusosakonna liige, Eestis tegutseva Vene Muuseumi restaureerimiskoja nõunik, Eesti Kunstnike Liidu ja Vene Kunstnike Ühenduse liige ning Vene Kunstnike Vennaskonna eestvedaja.
2006. aastal sai Igor Severjanini preemia. Seda preemiat antakse panuse eest vene kultuuri arengusse väljaspool Venemaad.
iii
RIINA MÄGI
