Ranna rahvamaja ruumides peetakse täna selle kandi põliselaniku Selma Vahimetsa 90 aasta juubelit. Peole on tulemas sadakond inimest üle Eesti, kellest enamik juubilari järeltulijad.
Päevakangelane ise peomajja kaugelt tulema ei pea, tema kodu on rahvamaja vastas, kus ta on tänaseks elanud juba üle viiekümne aasta. Siit kuigi kaugel pole ka Selma sünni- ning noorpõlvekodu kunagises Rüütli külas. Kui mitte arvestada noorpõlves kahel suvel taluteenijaks olemist Palal, on Selma kogu oma pika elu elanud kodukandis. „Vene, Saksa ja kahe Eesti valitsuse ajal,” ütleb ta ise.
Omad Tallinnast Võrumaani
„Ega ise ei tunne küll, et elu nii pikk on olnud, kui kogu aeg nooremate keskel oled. Praegugi tuleb iga päev üks kui teine külainimestest uksest sisse ja vaatab, kuidas ma elan,” kõneleb Selma mõned päevad enne juubelipidu oma kodus. Päike särab juba õige kevadise moega aknast sisse ja päikselisena mõjub perenaine isegi, vaatamata sellele, et seljahäda pole teda viimastel nädalatel eriti liikuda lasknud. „Ega ma seda sünnipäeva nii suurelt pidada ei kavatsenud, aga lapsed ei jätnud. Ütlesid, et olgu ma aga voodis vagusi, küll nemad kõik teevad ja korraldavad ja kui vaja, viivad mind või raamiga üle tee,” naerab Selma ning ütleb, et tegelikult on tal väga hea meel, et kõiki omasid korraga koos näha saab.
Selmal on kolm last, kuus lapselast ja seitseteist lapselapselast. Ise on ta kasvanud üles koos õe ja nelja vennaga. „Me oleme üksteist kogu elu väga hoidnud, aga praegu olen mina veel viimane, kes elus,” räägib ta. Vendade naised ja lapsed tulevad aga kindlasti juubelipeole. Nii saabki omasid – otseseid järeltulijaid ja lähemaid sugulasi – kokku ligemale sada, kes on tulemas Eestimaa erinevatest paikadest. Nagu Selma ise ütleb, Tallinnast Võrumaani. Pillimehi ei pea ilmselt samuti kusagilt mujalt kutsuma. Muusikuid on omade hulgaski, näiteks tütrepoeg Jüri Vaino, kes mänginud mitmetes orkestrikoosseisudes ning praegu on kirikus organist, üle Eesti tuntud muusik on ka tütretütre mees Kait Tamra jne.
Kodu keset küla
Selma on näinud omakandi häid ja halbu aegu. Kunagine koduküla Rüütli on koguni tühjaks jäänud. „Meil siin Lümatis on praegu rahvast päeva ajal päris vähe. Nooremad lähevad hommikuti tööle — Tartusse, Kallastele ja mujale, lapsed koolidesse. Alles õhtuti kogunetakse kokku. Ega kohapeal ju tööd ei ole ja talupidamine ei tasu enam tänapäeval ka ära,” räägib Selma ning leiab, et pensionäridel pole praegu häda midagi, nooremate elu on hoopis raskem. „Kui on ikka pere ja tööd pole, mismoodi siis elatakse,” muretseb ta.
Selma kodu keset Lümati küla on aga alati olnud koht, kuhu mitte ainult omadel, vaid ka võõrastel hea tulla on olnud ja kus neid lahkelt vastu võetakse. „Tema pole kunagi kedagi halvaks põlanud, põll ees, tuleb uksel vastu, pakub süüa ja ajab juttu,” räägib üks oma küla inimene. „Heasüdamlik, alati rõõmsameelne ja ei ütle abist ära kellelegi,” räägib teine. „Meie külas väga hinnatud inimene, tal on ka tublid ja korralikud lapsed,” lisab kolmas.
Naabrinaine Luule Konsa on praegu ametlikult Selma hooldajaks määratud. “Ta mul rohkem nagu tütre eest, käis siin nagunii varemgi ja aitas, mis vaja,” räägib Selma.
Tööpuudust pole tundnud
Selma juures on käidud ka Tartust Eesti Rahva Muuseumist endisaegsete tööde kohta uurimas. „Eks ma siis olen rääkinud, kuidas meil kodukülas käsitsi reht peksti ja mismoodi leivategemine käis.”
Polegi olnud sellist tööd, mida Selmal oma elus ei oleks teha tulnud, juba varasest noorusest peale.
„Isa oli meil kehva tervisega, palju see emagi üksi jõudis. Kõik tööd tuli ära teha,” räägib ta. Eredalt on meeles, kuidas nad plikapõlves koos õega heinakuhja tegid. „Ladusime alguses heinad ühele küljele, siis teisele. Lõpuks vajus kuhi kahele poole laiali. Üks külamees läks mööda ja õpetas, et kuhja tuleb ikka varda ümber ringiratast teha. Eluajaks jäi see asi meelde.”
Teenijapõlvest neiuna Palal Koka talus kahel järjestikusel suvel on Selmale jäänud head mälestused, ehkki kerge seal kaugeltki ei olnud. „Perenaine hoidis mind väga ja peremees oli ka mõistlik. Suur ja korras talu oli. Kolm korda päevas lüpsime teise teenijaga kahekesi käsitsi kahtteist lehma, kõik muud tööd tuli ka ära teha põllul ja heinamaal. Hobustega ajasin vilja maasse, kui peremees külvas,” meenutab Selma.
1941. aastal põles Selma kodutalu elumaja maha. Tulid üldse keerulised ajad kõikidele. „Meie pere lapsed läksid kodunt, kes kuhu. Algas iseseisev elu. Mina hakkasin siis mehekodus elama, samas külas, meie kodust kilomeetri kaugusel,” räägib Selma.
Kolhooside alguses oli igapidi raske, ränga töö eest palka ei saanud. „Oma lehm, siga ja aiamaa andsid vähemalt toidu lauale, aga laste koolitamine oli vilets. Ära sai elatud ja olime rõõmsad pealegi,” võtab Selma asja lühidalt kokku.
Lapsed-pensionärid
„Praegu oleme me kõik juba pensionärid, mu lapsed ja mina,“ ütleb Selma muiates. Kuigi, tõsi küll, lastel-pensionäridel pidavat igaühel töökohad esialgu siiski veel alles olema. Tütar Aime ja noorem poeg Vello elavad oma peredega Tartus, meremehest poja Antsu kodu on Tallinnas. Aime, kes nelikümmend aastat Vara koolis õpetajana töötas, teeb praegu ühele firmale käsitööd, elektrikukutsega Vello on ametis ehitusel.
„Mul on tõesti head lapsed, pole minul nende kasvatamisega ka mingit muret olnud. Hoopis nemad muretsevad nüüd minu pärast. Helistavad ikka mitu korda päevas, küsivad tervise järele ja tahavad, et mul kõik hästi oleks,” räägib Selma. Nädalavahetustel ja vahel ka nädala sees sõidab tütar Aime enamasti ema juurde ning on talle abiks ja seltsiks. Pojad teevad oma metsast küttepuid ja muudki, mis vaja.
Selma leiab, et lapsi aitab mõistlikeks inimesteks kasvada just töö. Tal polnud oma tütart ja poegi vaja eriti sundidagi, ise märkasid, mis tegemist vajas, ja tegid ära. Sellepärast ongi tal kahju tänapäeva lastest, kelle elu on seatud nii, et pole ei tööd ega vastutust.
Kui Selmalt küsida, mis teda ennast elus kõige rohkem aidanud, ütleb ta kindlalt: „Olen tööd teinud ja elust rõõmu tundnud. Halbu asju on ka, aga need tuleb ära unustada.”
Selma tunnistab, et tal on väga hea meel juubelisünnipäeval kõiki omainimesi näha.
VAIKE KÄOSAAR
