|
|
Jõgeva elab neil päevil jälle Betti Alveri vaimus: eilsest tänaseni kestavad siin seitsmeteistkümnendad Jõgeval sündinud poetessile pühendatud luulepäevad Tähetund. 25 trupi hulgast selgitab zhürii ehk Akadeemia parimad välja täna õhtuks. |
Luuleetendused peavad korraldajate tahtel seekord üles ehitatud olema ühele ainsale luuletusele, mille trupid võisid valida viie Betti Alveri luuletuse hulgast: need on „Naaber“, „Kapten Oleander“, „Tuuletriller“, „Kuradile mingu mure“ ja „Tuulde räägitud“.
„Arvasime, et Betti Alverile pühendatud luulepäevadel tuleks aeg-ajalt ikka tema loomingu juurde tagasi tulla,“ ütles luulepäevade üks korraldajaid, Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja lavastaja Lianne Saage-Vahur. „Ühe luuletuse palusime lavastuste loomisel aluseks võtta sellepärast, et tahaksime seekord laval näha terviklikke lugusid, aga mitte kuulda lõputut hulka tükkideks hakitud luuletusi.“
Vaidlus selle üle, kas luuleteatrit tehes tuleks seada esikohale luule või teater, on üles kerkinud juba mitmel viimasel Tähetunnil. Alati on olnud nii neid, kes eelistaksid kuulata terviklikke luuletusi ja nende algset sõnumit, kui ka neid, kes arvavad, et hea lavastuse nimel võib luuletuse terviklikkuse ja mõnikord ka algse mõtte ohvriks tuua. Seekord peaksid siis saama rahuldatud need, kes luulet luulelavastuse juures primaarseks peavad.
Mõnel varasemal Tähetunnil on paraku juhtunud, et lavastusest lavastusse korduma hakkav tekst kutsub esile publiku ebaadekvaatse reaktsiooni, näiteks naeru kohas, kus tegelikult midagi naerda pole.
„Ma ei usu, et seekord nii läheb: kõik teavad ju ette, et tekstid hakkavad korduma,“ oletas Lianne Saage-Vahur enne Tähetunni avamist ja tal oli õigus: ebaadekvaatse reaktsiooni asemel ootas terve saal põnevusega, kuidas eri trupid sama teema lahendanud on.
Kahel viimasel Tähetunnil peapreemia saanud Kuusalu Keskkooli näitering ehitas oma lavastuse üles luuletusele „Tuuletriller“. Kuusalu noorte juhendaja Saima Kallionsivu sõnul tundus nõue kasutada üht viiest väljapakutud luuletusest algul ahistav. Ent ahistav tunne läks üle niipea, kui tuli hea lavastusidee.
Da Vinci kood
„Idee sain Betti Alverilt endalt,“ ütles Kallionsivu. „Luuletuse pealkiri — „Tuuletriller“ — osutus nagu Da Vinci koodiks, mis kõik paika pani. Ootamatu tuuleiil paiskab kõik õhku ja pöörab segi ning miski pole enam see, mis ta algselt oli.“
Küsimusele, kas kuusalulased tulid nüüd kolmanda järjestikuse peapreemia järele, vastas Saima Kallionsivu, et eelkõige tahavad nad esineda nii, et ise rahule jääksid, ning ootavad põnevusega, kuidas teised sama teemat lahkavad.
Põnevusega läks kahele etendustepäevale vastu ka zhüriisse ehk Akadeemiasse kuuluv luuletaja Leelo Tungal.
„Mina avastasin Betti Alveri kui luuletaja enda jaoks alles keskkooli lõpus, sest Eesti Vabariigi ajal välja antud raamatud olid meie raamaturiiulitest enamasti minema viidud ja nõukogude ajal polnud Alverilt ju midagi ilmunud,“ meenutas Leelo Tungal. „Olin Alverilt lugenud ainult romaani „Tuulearmuke“, aga kui lõpuks ka tema luuletekstide ligi sain, mõjusid need nagu ilmutus teisest ilmast. Oli vapustav teada saada, et meil on ka selline luuletaja ning et ta elab ja loob tegelikult endiselt meie keskel. Selle ammuse isikliku kogemuse tõttu ongi mul praegu väga põnev jälgida, kuidas avastavad Betti Alverit enda jaoks meie praegused, vabas maailmas kasvanud noored, kellele paljud asjad iseenesest kätte tulevad.“
Peale Leelo Tungla kuuluvad tänavu Akadeemiasse kirjandusõpetaja Karmen Aso, Eesti Harrastusteatrite Liidu tegevjuht Kristiina Oomer, näitleja Kersti Kreismann, luuletaja Elo Viiding, teleajakirjanik Gerda Kordemets, raadioajakirjanik Tarmo Tiisler, näitleja ja lavastaja Üllar Saaremäe, lavastaja ja teatrikriitik Jaak Allik ning kultuurihuviline tohter Kalle Piiskoppel. Nii mõnigi neist, Karmen Aso sealhulgas, on aastate jooksul muutunud vaat et Akadeemia püsiliikmeks.
Hindamatu väärtus
„Jõgeval toimuvatel luulepäevadel on hindamatu väärtus,“ arvas Karmen Aso. „Tähetundidel ja Tähetundideks valmistudes õpivad noored nägema maailma hoopis teise pilguga, sest nad peavad asjadesse sügavuti tungima: pinnapealseks jäädes pole võimalik luulet mõista.“
Mis teenekat pedagoogi Tähetundide ajal aga kõige rohkem üllatab, on see, kui tähelepanelikult ja keskendunult põhiliselt õpilastest koosnev publik etendusi jälgib.
„Aastakümneid koolis töötanuna tean, et kooliüritustel ei võta saalisistujad pahatihti üldse osa sellest, mis laval toimub. Siin aga mõeldakse lavalolijatega kogu aeg kaasa. Sellele aitab kaasa ka Tähetunni suurepärane korraldus: kaunis ja väljapeetud avatseremoonia häälestab saalisolijad juba millelegi erilisele,“ ütles Karmen Aso, Liblikapüüdja lavastaja Lianne Saage-Vahuri kunagine õpetaja.
Nagu ikka, andsid Betti Alveri Fondi esindajad Tähetunni avamisel üle fondi tänavused aastapreemiad Jõgeva kultuurielu edendajatele ning stipendiumi Jõgevalt pärit tublile humanitaarala tudengile. Aastapreemiaga tõstis fond esile Jõgeva Kunstikooli õpetajat ja Avatud Stuudio juhendajat Elita Järvelat, kes tänavu sai maha oma esimese isikunäitusega, ning Jõgeva linna ajaloo uurijat ja jäädvustajat Ülo Pärna. Stipendiumi otsustas fond aga seekord anda Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna valguskujunduse osakonna üliõpilasele Martin Makarevitšile, kes on juba aastaid hea seisnud kvaliteetse lavavalguse eest Tähetundidel, ent kelle mõtte- ja kätetöö vilju on saanud näha juba kutselistes teatriteski.
Tähetunni paremad kuulutatakse Jõgeva kultuurikeskuses välja täna õhtul kell 17.
iii
RIINA MÄGI
