Mida teha selleks, et noored tahaksid kutsekooli õppima minna? Kuidas saavutada, et kutsekooli lõpetajal oleks töökoha leidmiseks vajalikud teadmised-oskused? Milline on kutsehariduse tulevikuperspektiiv meie haridussüsteemis?
Pärast põhikooli lõpetamist jätkab haridusteed kutsekoolis vaid veerand noortest. Elukestva õppe strateegias on seatud eesmärgiks, et see näitaja võiks olla 40 protsenti. Täna on selge, et niipea seda eesmärki ei saavutata. See on halb uudis mitte ainult kroonilise oskustööliste puuduse all kannatavatele tööandjatele, vaid kogu Eestile. Juba täna on vajalike oskustega töötajate puudus üks olulisi põhjusi, miks Eestisse uusi tööstusettevõtteid rajada ei saa ja miks siin juba tegutsevatel pole võimalik laieneda. On juba esinenud ka juhtumeid, kus ettevõtted on töötajate puuduse tõttu Eestist lahkunud. See mõjutab Eesti majandust ja meie kõigi heaolu.
Kuna rahvastik vananeb kiiresti ja tööealiste arv väheneb, saab lahenduseks olla vaid meie inimeste parem haridus. Teadlastest ja arendajatest ei piisa, kui ei ole neid, kes oma töös kasutavad nii pead kui ka käsi, saavad hakkama tänapäevase tehnoloogiaga ning on valmis pidevalt oma oskusi täiendama. Just sellised hinnatud ja ka hästi tasustatud spetsialistid peavad tulema kutsekoolidest.
Unistused paremast tulevikust
Esiteks vajame pikaajalist kava, kuidas vajalike erialade õppimine noortele atraktiivsemaks muuta. Kutsehariduskeskused peavad spetsialiseeruma ja see tähendab, et erialade dubleerimine väheneb. Kutsekool ei ole lihtsalt ametikool, vaid kompetentsikeskus, kus on tänapäevane sisseseade, väga head õpetajad, tihe koostöö tööandjatega ja ka ülikoolidega.
Mitmete sarnaste keskuste pidamiseks sama eriala jaoks ei jätku meil raha ega ka inimesi. Eelduseks on loomulikult, et õppuritele võimaldatakse korralikud elamistingimused, neile on kättesaadavad nõustajad ja muu tugivõrgustik. Üle tuleb vaadata ka stipendiumid-toetused.
Teiseks on vaja õpetajad stažeerima suunata. Kutsekooli õpetaja peab olema kursis sektori arengutega ja uute tehnoloogiatega. Paljud tööandjad pakuvad õpetajatele meelsasti võimalust mõned nädalad või ka pikemalt oma ettevõttes stažeerida ja nõnda end täiendada. Õpetajad näevad ka takistusi: kes teeb ära minu töö, kuidas ma toime tulen jne. On neid, kes ei taha mugavustsoonist välja tulla ja ei soovigi seetõttu ettevõttesse minna. Õpetajate stažeerimiseks tuleb luua toimiv süsteem, mis innustaks neid seda tegema.
On vaja luua ka võimalus õppida süvendatult reaalaineid. Kutsekool ei pea olema noore inimese õpingute lõpp-peatus. Neil, kes seda soovivad, peab ka kutsekoolis keskharidust omandades olema võimalik õppida süvendatult reaalaineid ja võõrkeeli. Nõnda on hõlpsam jätkata soovi korral haridusteed ülikoolis.
Tööandjate panus kutseharidusse peab suurenema. Eelkõige tähendab see dialoogi kooliga: osalemist õppekavade koostamisel, praktikabaasiks olemist, pidevat nõustamist. Tööandjate osalemine kutsekoolide nõunike kogudes peab olema tegelik ja sisuline, mitte pelgalt formaalne. Seejuures peavad tööandjad suutma silmas pidada kogu sektori, mitte vaid oma spetsiifilisi vajadusi. Tööandjad võiksid oluliselt enam kaasa lüüa ka mitmesugustes algatustes, näiteks pakkuda abi noorte kutsemeisterlikkuse võistluste läbiviimisel.
Noori ei tasu alahinnata
Toetada tuleb õppurite ja ka õpetajate praktikat piiri taga. Võimalused välismaiseks praktikaks on olemas, ent seda innustatakse vähe kasutama. Põhjus on lihtne – kardetakse, et äkki ei tule praktikale saadetu enam tagasi. Kuid seda kartes jätame end ilma rahvusvahelise kogemuse ja kontaktidega spetsialistidest.
Lõpetada tuleks täiskasvanute hobihariduse rahastamine. On vaid tervitatav, kui bakalaureuse- või magistrikraadiga inimene läheb kutsekooli, et omandada praktilisi oskusi. Samuti ei pea igast kutsekooli lõpetajast saama palgatöötaja. Kui ta loob õpitaval erialal ettevõtte, on see suurepärane. Ent täna võib igaüks kutsekoolis lugematu arv kordi tasuta õppida ja seda võimalust kasutatakse agaralt. Mingi vastutus peab inimesel enda arendamise puhul siiski olema ja hobidega tegelemise eest ei peaks tasuma maksumaksja.
Lõpetada tuleks ka noorte alahindamine, sest tänapäeva noored ei ole lumehelbekesed. Tööandjate konkursid parima praktikandi valimiseks on näidanud, kui palju on kutsekoolides sihiteadlikke, julgeid ja töökaid noori inimesi, kes on oma eesmärgi saavutamiseks valmis vaeva nägema. Küll aga tuleb arvestada, et muutunud on ümbritsev mõjuväli, mis noori vormib. Noorte toetamiseks tuleb süsteemsemalt tegeleda nende üld- ja sotsiaaloskuste arendamisega.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti kutseharidus jõuab järjest paremale järjele. Kutsehariduskeskused suudavad pakkuda kvaliteetset õpet, neil on ilusad hooned ja suurepärane sisseseade praktilisteks harjutusteks. Kutsehariduse head taset kinnitab muuhulgas ka meie noorte edu kutsemeisterlikkuse maailmameistrivõistlustel. Eelnevalt välja pakutud unistused võiksid ühel päeval kõik ka teoks saada, et Eesti kutseharidust veelgi atraktiivsemaks muuta.
ANNELI ENTSON, Eesti Tööandjate Keskliidu haridusnõunik
