Ühtmoodi tähtsad: joogi- ja reovesi
Juba viiendat aastat tegeldakse EL toetuste valguses Eesti Vabariigis intensiivselt joogi- ja reovee projektidega.
Eesti on võtnud kohustuse tagada 2010. aasta lõpuks asula reovee kogumine ja nõuetekohane puhastamine kõigil reoveekogumisaladel reostuskoormusega üle 2000 ie (ie on reostuskoormuse ühik, 1 ie võib võrdsustada 1 inimesega juhul, kui puudub tööstus). 2013. aasta lõpuks peab nõuetele vastav joogivesi olema tagatud kõikidele üle 50 elanikuga asulate elanikele. Täna saab ühisveevärgi vett Eestis umbes 78% elanikkonnast, eesmärk on jõuda 90%-ni.
Reovesi tuleb vastavalt direktiivile kokku koguda üle 2000 ie-ga reoveekogumise aladel. Meil elab sellistes piirkondades kokku ligi 933 000 inimest e 70% rahvastikust. Praegu on kanalisatsiooniühendus keskmiselt 89%l elanikest, 2010. aasta lõpuks on eesmärk jõuda 95%ni. Reovee kogumiseks on ühiskanalisatsiooni asemel nimetatud 5%ga hõlmatud piirkondades otstarbekas korraldada reovee kogumine kogumiskaevude abil.
Koos ollakse võimekamad
Teatavasti peitub ühtsuses jõud. Kui kohalikud omavalitsused (KOV) mõne aasta eest veemajanduse parendamiseks EL toetust taotlema asusid, siis osutus see võimalikuks ainult tänu koopereerumisele. Aastate 2004-2006 rahastamisperioodi nõue oli, et Ühtekuuluvusfondi (ÜF) projekti minimaalne maksumus peab olema 10 miljonit eurot. Nii suure maksumusega projekte meie väikesed KOV-d aga ei vajanud. Seetõttu valmisidki KOV-de koostöös suured grupiprojektid, näiteks Emajõe-Võhandu. Projektide ettevalmistamiseks ja elluviimiseks lõid KOV-d Keskkonnaministeeriumi koordineerimisel ühised vee-ettevõtted, kes tulevikus rekonstrueeritud ja väljaehitatud süsteeme ka haldama hakkavad.
Vee-ettevõtted loodi ja asjakohaseid projekte hakati ette valmistama aastatel 2001?2002. Hetkel on ÜF projektidesse kaasatud 75 omavalitsust. Mitmed projektid on juba lõpetatud, näiteks Viljandi uue reoveepuhasti loomine ning Narva reoveepuhasti uuendamine. Samas on osad projektid alles pooleli, nagu Kohtla-Järve regionaalse reoveepuhasti uuendamine. Selle valmimisel lahendatakse ligi 60 000 inimese reovee kui ka piirkonna tööstusreovete puhastuse probleem.
Kuigi nii vee- kui ka reoveemajanduse korraldamine on omavalitsuste kohustus, on siin õla alla pannud ka riik, toetades vee-ettevõtteid nii SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) kui ka riigieelarve kaudu. Varem on kasutatud laialdaselt ka välisabi (PHARE ja ISPA toetused) ja kahekülgset abi (Soome, Rootsi, Taani jm).
Problemaatiline hindade kallinemine
Projektide ettevalmistamisel on alati arvestatud ehitushindade kallinemist, kuid 2005?2006 aastatel toimunud laialdase kinnisvaraarenduse tõttu tekkinud 2?2,5 kordset hinnatõusu ei osanud siiski keegi ette näha. Näiteks kallines Rapla vee- ja kanalisatsioonitorustike projekt 2005. aastal pea 22 mln krooni ja Matsalu Veevärgi veeprojekt 2006. aastal juba 360 mln krooni.
Muret tekitav on, et kallinemised jätavad paljude stardiootel (vaja vaid riigihange välja kuulutada) veeprojektide saatuse lahtiseks. Siiani on kallinemise katteks leitud raha KIK-st, ent keskkonna- ja saastetasudest laekuva raha hulk ei ole suuremahuliste investeeringute elluviimiseks piisav. Ilmtingimata on vaja riigipoolset täiendavat toetust. Vastasel korral tuleb lihtsalt projektidest loobuda. See tähendaks aga, et Eestil jäävad EL ees kohustused täitmata, mis võib viia rikkumismenetluste ja trahvideni. Seni on Eestil EL trahvide osas vaid üks kogemus ? suhkrutrahv.
Tänavu on teiste seas plaanis jõuda ehituslepinguteni, näiteks Emajõe?Võhandu ÜF projekti teostamiseks. See hõlmab 28 kohalikku omavalitsust. Projekte vedavad kohalikud omavalitsused loodavad need siiski ellu viia, et parandada oma piirkonna inimeste elukvaliteeti ja keskkonda ning luua võimalused ettevõtluse arenemiseks. Praegu on ettevalmistatud projektide lõpetamiseks puudu ligi 2,6 miljardit krooni. Kõigi nende eesmärkide saavutamiseks on vaja riigi toetust just täiendava finantseerimise näol.
REIN RANDVER,
keskkonnaminister
