“Sellest, et Siberi loodus väga ilus oli, mõistsin alles tagantjärele. Seal olles takistas koduigatsus seda ilu nägemast,” ütles Heldi-Irene Sepp (85), üks paljudest, kes 1949. aasta 25. märtsil kodunt kaugele külmale maale viidi.
Küüditatute lood on erinevad, aga ikka milleski ka sarnased. Kui küüditajad Heldi-Irene kodutallu, Murru küla Seljandiku tallu tulid, üritas Heldi-Irene vene rahvusest sõduritega kaasas olnud kohalike eesti meestega läbi rääkida, et tema 62-aastane ema Helene, kaheaastane tütar Pille ja nelja-aastane õetütar Elve (õde oli juba varem arreteeritud) koju jäetaks ja ainult tema ära viidaks.
„Ütlesin, et võtan kogu süü enda peale, jäetagu ainult ema ja lapsed rahule, aga mulle vastati, et see pole võimalik, sest käsk on kõik ära viia,“ ütles Heldi-Irene.
Algul veeti küüditatavad kokku Voore vallamajja, sealt edasi Jõgeva jaama, kus ootasid rongid. Ning siis algas kümnepäevane teekond Novosibirski oblastisse Zdvinski rajooni. Teekonnast mäletab Heldi-Irene tühja kõhtu (leivataigen jäi Seljandiku rahval koju astjasse, seda leivaks küpsetada polnud enam aega) ning seda, et rong üheski jaamas ei vilistanud, vaid igal pool kannatlikult teised rongid läbi laskis ja siis vaikides edasi veerema hakkas.
„Terve see pikk rong oli otsast otsani südamevalu täis: oli mure loomade pärast, kes koju lauta nälgima jäid, ning hirm tundmatu tuleviku ees,“ ütles Heldi-Irene.
Selle valu sisse mahtus siiski kübeke lootust, millel paraku reaalsusega mingit pistmist polnud.
„Me kõik natuke ikka lootsime, et kohe-kohe pöörab see rong otsa ringi ja hakkab tagasi Eesti poole veerema: ei saanud ju olla, et inimesed, kel mingit süüd hinge peal ei olnud, Siberisse viiakse,“ meenutas Heldi-Irene.
Kelkudega lehmad
Kui Barabinski jaamas vaguniuksed lõpuks lahti tehti, tegid jaamas vastas olnud piitsaga vehkivad puhvaikades mehed poolnälginud küüditatutele valjuhäälselt ja resoluutselt selgeks, et nad jäävad Siberisse igaveseks. Nii kustus viimnegi lootusekiir.
„Mis meid algul kõige rohkem üllatas, oli see, et terve jaamaesine oli täis lehmi, kellel kelgud taga,“ meenutas Heldi-Irene. „Tegelikult olid need muidugi härjad, aga ega meie tähele pannud, et neil udarat pole. Veohärgi polnud me ju eladeski näinud, sest meil olid veoloomadeks ju ikka hobused.“
Ammulisui vaatasid eestlased Verh-Urjumi külla jõudes ka kohalike eluasemeid: madalaid savionnikesi, millest ühte ka Heldi-Irene koos oma pere liikmete ja veel mitme sugulasega elama paigutati. Hüti perenaine Paša nägi Heldi sõnul välja seitsmekümne ringis, aga hiljem selgus, et oli alles kolmekümnendates.
„Aga inimesed olid Siberis väga head: vaesed, nagu meiegi, aga väga lahked ja abivalmis,“ ütles Heldi. „Algul nad muidugi umbusaldasid meid, sest neile oli meie kohta hirmsaid asju räägitud, aga varsti said nad aru, et oleme inimesed nagu nemadki ja töökad veel pealekauba.“
Siberis oli Heldi-Irene oma perega ühtekokku seitse ja pool aastat. Et tema oli Paša hütti paigutatud üheksast inimesest ainus töölkäija ja leivateenija (teised olid kas liiga vanad, noored või haiged), oli nälg alailma majas. Tõsi, Heldi ema pani vahel vene tüdrukutele kaarte ja sai selle eest natuke söögikraami, aga see ei päästnud palju. Oli sellinegi hetk, kus Heldi tundis, et ei jaksa enam näljasele perele otsa vaadata ning kavatses end Tšulõmi jõe voogudesse heita, ent elutahe ja kohusetunne said siiski võitu. Selleks, et peret toita, tuli mõnikord käituda ka sootuks teisiti, kui põhimõtted lubanuks.
Kombikormist „tissid“
„Omal ajal viidi Siberisse röövleid, vargaid ja aidalõhkujaid. Kui korralikke inimesi viima hakati, siis minu arust just selleks, et neid varastama õpetada,“ tõdes Heldi-Irene.
Tõi temagi häda sunnil koju laudast vasikate eest näpatud õlikooki, mis küll lastel suu veritsema pani, aga neile ikkagi energiat andis, ja kombikormi ehk jõusööta, millest andis körti keeta. Kombikormi kojutoomisega seoses on Heldi-Irenel meeles ka üks tragikoomiline seik. Kord hakanud ta, puhvaikaalune kombikormi täis laaditud, koos naabrinaise Lonniga laudast koju minema (kombikormi võtsid nad „konspiratsiooni mõttes“ kordamööda ja sel päeval oli just Heldi kord). Kui nad kolhoosikontori juurde jõudsid, lõppes seal just koosolek ja teiste hulgas tuli kontorist välja mees, keda tema väljanägemise pärast Ilus-Ivaniks kutsuti. Ilus-Ivan hakkas, käed laiali, Heldi poole tulema, et teda kallistada, kiites ise, et Heldil on „krasivõje siski“ ehk ilusad tissid.
„Ma nägin juba vaimusilmis vanglatrelle: oleks Ilus-Ivan mind tõesti kallistanud, oleksid mu kombikormist „tissid“ laiali vajunud ja vargus välja tulnud. Aga Lonni pea lõikas sel hetkel väga kiiresti: ta kargas minu ja Ivani vahele ning hakkas uhkustama, et tema tissid on palju ilusamad. Ivan jäigi teda kallistama ja mida jooksin minema nii kiiresti, kui jaksasin,“ meenutas Heldi.
Siberis hakkasid kohalikud teda venepäraselt Ljubaks hüüdma. See ei tähendanud, et vene keel talle niisama ruttu külge oleks jäänud. Kehvast keeleoskusest tingitud nalju juhtus Siberis samuti ridamisi. No saadeti näiteks Heldi poest laternat tooma, aga tema unustas poole tee peal ära, kuidas seda vene keeles nimetatakse. Nii nõudiski ta müüjalt „fonari“ asemel „navari“, kuni arusaamatuses müüja selja taga lõpuks laternat märkas ja näpuga selle peale näitas. Veel rohkem nalja sai siis, kui Heldi viljalõikuse ajal põllu äärest kibuvitsapõõsad leidis, põlle maitsvaid marju täis korjas ning siis traktorist Kuzma käest küsima läks, kuidas neid vene keeles nimetatakse. Mis sõna Kuzma selle peale ütles, ei hakka siinkohal kordama, aga kirjakeelsusega see just ei hiilanud ja sündsuse osas oli sellel ka suuri puudujääke. Mõni ime siis, et põllu äärde tulnud ülemused, kellele Heldi marju Kuzma öeldud nime all pakkuma läks, marjad küll vastu võtsid, aga end selle juures hingetuks naersid.
Armastust oli Siberiski
Mure ja valu kõrval mahtus Heldi Siberi-ellu tõesti ka nalja ja naeru ning isegi armastust. Armastus kandis nime Leo Sepp ning ta tuli Eestist Siberisse Heldi juurde elama 1955. aastal. Tutvunud olid nad siis, kui Leo oma küüditatud emal ja õel — sellelsamal Lonnil, kellest eelpool juttu oli, Siberis külas käis.
„Hingepõhjas tahtsin väga, et ta tuleks, aga mõistusega sain aru, et parem oleks, kui ta seda ei teeks: kartsin, et tal saab siinsest viletsusest varsti isu täis ja ta läheb oma teed: ta oli ju vaba mees, mitte küüditatu, nagu mina. Seda hingevalu oleks olnud väga raske taluda,“ ütles Heldi.
Aga Leo jäi ning hakkas maja ehitama ja metsas jahil käima. Tänu sellele muutus Heldi ja ta pere elu tundmatuseni. Ja Pille sai endale hea kasuisa. Tema pärisisa jäi kadunuks enne Pille sündimist ja paar päeva enne seda, kui tema ja Heldi oma abielu registreerima pidid minema. Et Pille isa oma naabrimehe veretöö ohvriks oli langenud, selgus alles pool sajandit hiljem.
„Mina ootasin Siberiski kogu aeg oma pärisisa ja kujutasin ette, kuidas ta toob mulle palju ilusaid riideid ning niisama palju suhkrut kui on lund aknatagustes hangedes,“ meenutas Pille.
Kui üht Siberis tehtud pilti vaadata, siis võib öelda, et ilusad riided said Pille ja Elve selga ka Leo abiga: Heldi õmmeldud kenasid mantlikesi, mida tüdrukud pildil kannavad, täiendavad Leo lastud jäneste nahkadest uhked valged kraed ja mütsid.
„Kui lõpuks vabanemispaberid saabusid ja koju tulema hakkasime, oli isegi natuke kahju lahkuda, sest elu oli sealgi juba päris kenasti sisse seatud,“ ütles Heldi. „Ning eriti kahju oli ära tulles neist, kes veel koju ei pääsenud.“
Luuletused kui laulud
Heldi kodutalu hoone oli selleks ajaks, kui ta perega Eestisse tagasi jõudis, suisa laiali veetud. Algul läksid nad Leoga end tööle pakkuma Võtikvere metsapunkti ja oleksidki seal kaubale saanud, siis aga kutsusid omakandiinimesed Heldit Murrule tagasi. Esialgu elati tuttavate juures, siis ehitati endale uus maja mõni kilomeeter eemale Palastvere külla. Seal elab Heldi praegugi. Viimased kaheksa aastat lesena, sest Leo lahkus igavikuteele.
Pille, kes Siberist tulles eesti keelt kõva aktsendiga rääkis ja mustikaid kuuse otsast otsis (Siberis polnud ta selliseid marju näinud!), ei elab emast kaheksa kilomeetri kaugusel Nõmme külas. Ta on olnud terve elu seotud metsandusega, viimasel ajal toimetab aga innukalt Jõgeva Maakonna Endiste Poliitvangide ja Represseeritute Ühingu juhatuses.
Murrul, Heldi kunagise kodutalu maadel elab aga praegu tema ja Leo Siberis sündinud poeg Vahur, kes paljudele Jõgevamaa lastele loodusteadmisi jaganud.
„Murru on minu jaoks senini väga armas koht ja niisama armas on mulle mu neiupõlvenimi Madi,“ ütles Heldi.
Seepärast pole ime, et tema kahe trükis ilmunud luulevihiku kaanel ei seisa autorina mitte Heldi-Irene Sepa, vaid Heldi-Irene Madi nimi. Luuletusi kirjutama hakkas Heldi juba Siberis, aga toona kirjutatu läks tuleroaks: Heldi ristiisa kartis, et luuletuste pärast, milles kirjas karm tõde küüditatute eluolu kohta, võib kogu perel pahandusi tulla, ning hävitas need. Üks luuletus, millel olemas ka viis, on Heldil siiski tänini meeles. Niisama hästi on tal meeles need laulud, mida eestlased Siberis isekeskis laulsid: siis, kui oli päris kindel, et ükski „koputaja“ ei kuule. Nii mõnegi laulu sõnad on sellised, et vana „Joss“ peaks praegugi end hauas ringi keerama, kui keegi selle laulu jälle üles võtab. Videomees Andres Loorand on lindistanud Heldi esituses oma nelikümmend Siberi-laulu.
Ka Heldi kodumail kirjutatud luuletused — neis on juttu loodusest, Peipsi järvest, aga ka Siberi-mälestustest — on rohkem nagu laulude moodi: kujutan ette, et autor ise võiks igaüht neist lauldes ette kanda. Nii on Heldi justkui muistne rahvalaulik. Ka oma eluterve mõtlemise ja huumorimeele poolest on ta n-ö eesti ürgemade moodi. Selliseid ei murra ükski „kremli vunts“ ega küüditaja: nad on neist lihtsalt vaimselt üle.
RIINA MÄGI
