Kaks kõige enam kirgi kütvat teemat on viimastel aegadel Rail Baltic ja plaan rajada Tartu külje alla suur tselluloositehas. Mõlemad teemad on kutsunud esile kirglikke debatte ja tuliseid vaidlusi. Kas peale jäävad emotsioonid või pragmaatiline arvestus? Kui Rail Balticu teema tõmmati hooga käima veidi hilinenult, kui trassi võimalik asukoht oli sisuliselt juba paika pandud, siis tselluloositehase puhul toimus ärkamine õigeaegsemalt.
Nüüd on küsimus, kuhu kaalukauss kaldub. Kas riik või rahvas? Või leitakse hoopis üksmeel? Mõlemad suured teemad puudutavad mingil määral ka meie maakonda. Rail Baltic ei ole ideena iseenesest halb aga see oleks pidanud jääma Jõgevamaad läbivale Tallinna – Tartu trassile, mis viis nõukaajal soovijaid isegi Minskini välja. Poola naaberriiki. Raudtee koos taristuga oli olemas, tarvitsenuks vaid uued liiprid maha panna ja trassi nüüdisaegsemaks muuta.
Kellegi lobitöö vedas aga võimaliku raudteetrassi sootuks uuele territooriumile, kus tuleb kõigepealt hakata maad kokku ostma. Kui raha lugema ei pea, siis saadakse ka sellega hakkama. Umbes samamoodi on läinud plaaniga rajada Tartu lähistele tselluloositehas. Emajõe kasutamine selles tööstusprojektis tassib aga võimaliku ohukoorma Peipsi järve ehk siis ka Jõgevamaale.
Mida siis teha? Peame säilitama oma looduse ja keskkonna, mida ka eelmine riigikord meilt röövida ei suutnud. Elu peab Eestimaal edasi kestma. Teisalt peame aga suurendama eksporti ja looma töökohti, et vananevat ühiskonda ülal pidada. Eesti territoorium on nii väike, et iga suurem tööstuskeskus kahjustab ja häirib kedagi. Nii tundubki, et häid valikuid laual pole.
