Tänavune aasta on eesti keele aasta, aga ka laulupidude juubeli aasta. Enne seda, kui süttib juubelilaulupeo tuli, said Jõgeva muusika- ja ajaloohuvilised teha mõttematka esimesele, 1869. aasta suvel Tartus toimunud laulupeole. Teejuhiks oli helilooja, muusikapedagoog ja -teadlane Alo Põldmäe ning tema seiklusjutuna põnevat loengut sai kuulata Jõgeva linnaraamatukogu hiljutisel loomingulisel päeval.
Alo Põldmäe sõnul oli see, et laulupidu teoks sai, omamoodi ime, sest selle teele veeretati mitmesuguseid takistusi. Peo korraldamise luba hakkas Vanemuise selts eesotsas Johann Voldemar Jannseniga Riiast Liivimaa kindralkubernerilt taotlema juba 1867. aastal, ent saadi see alles kahekümne kuu möödudes, kui laulupeo toimumiseni oli aega jäänud ainult neli kuud. Peoasju ajades pidi Jannsen olema suur diplomaat ning laveerima Vene ja Saksa võimu vahel.
„Vormiliselt olime ju osa suurest Vene tsaaririigist, aga meil siin kehtis Balti erikord, mis andis küllalt suure otsustamisõiguse ka sakslastele,“ märkis Põldmäe.
Loaga venitati arvatavasti lootes, et korraldajad ise loobuvad laulupeo mõttest. Aga Jannsen oli pujään ega loobunud, ehkki näiteks laulude õppimise seisukohalt oleks asi pidanud näima juba lootusetu.
Esimese laulupeo kavas oli üldse 27 laulu, neist 13 vaimulikku ja 14 ilmalikku. Kaks laulu kirjutas noor helilooja Aleksander Kunileid spetsiaalselt esimese laulupeo tarvis. Mõlemad, „Sind surmani“ ja „Mu isamaa on minu arm“, põhinevad Lydia Koidula tekstil ning neid võib pidada esimesteks professionaalsel tasemel eesti koorilauludeks.
Nende laulikus ära trükkimiseks oli vaja tsensori luba. Seepärast tuli laulupeolaulik trükist alles 5. mail. Kuidas siis laulud selgeks said, kui pidu toimus juba juuni lõpus? Aga Jannsen oli kaval. Ta laskis vaimulikud laulud, millel tsensori luba olemas, ära trükkida juba jaanuaris ja saatis need trükipoognatena, st köitmata kujul, kooridele laiali. Sama tegi ta ka mõnede tsensori loata lauludega. Aga ikkagi oli see ime, et repertuaar laulupeo ajaks selgeks saadi, eriti arvestades, et talumehed, kes moodustasid lauljate enamuse, tegid päeval rasket põllutööd.
Kartis moraaliprobleeme
Nagu teame, osalesid esimesel laulupeol vaid meeskoorid. See ei tähenda sugugi seda, et Eestimaal naised koorilaulu tollal harrastanud poleks. Vastupidi: enamasti tegutsesid meil igal pool segakoorid, aga Jannsen võttis aasta enne pidu vastu ainuisikulise otsuse, et peole pääsevad vaid meeskoorid. Ta kartis, et kui osalejate hulgas on nii mehi kui ka naisi, võivad võimud moraaliprobleemidele viidates peoloa andmisest keelduda. Ja nii formeeriti paljud juba tegutsevad segakoorid ümber meeskoorideks. Mis tähendab, et lühikese ajaga tuli suur hulk uusi meeslauljaid leida. Ja leitigi.
Esimesel laulupeol osales umbes 900 koorilauljat ja pillimängijat. Esindatud oli 44 kihelkonda, aga üldse oli Eestis tollal kihelkondi umbes sada. Tollastes transpordioludes jäi Tartu paljudele kooridele paraku liiga kaugeks. Rongiga tollal veel Tartusse ei saanud ja postitõllaga liikumine oli kallis, seega jäi ainult kaks varianti: hobuvankril või jalgsi.
Omaette põneva peatüki esimese laulupeo loos moodustab Carl Robert Jakobsoni suhe sündmusse. Nagu Põldmäe jutust selgus, võttis Jakobson laulupeo suhtes teatud hetkel negatiivse hoiaku. Kui selle, et pidu peeti priiuse (st pärisorjuse kaotamise) 50. aastapäevaks, neelas Jakobson veel kuidagi alla (tegelikku vabadust ei olnud ju ikka veel, mida siis tähistada!), siis lõplikult ajas tal harja punaseks see, et Jannsen ise peo korralduskomitee presidendiks ei hakanud, vaid „vangerdas“ sellele kohale Maarja koguduse sakslasest õpetajale Adalbert Hugo Willigerodele. Jannsen tegi seda, sest arvas, et temal endal on liiga palju vaenlasi, Jakobson võttis aga hoiaku, et korraldatav pidu on sakste sabarakkude pidu, ja keeras sellele selja.
Osalt oli tegemist ka isikliku solvumisega: Jakobson pakkus peo repertuaari päris pika nimekirja oma ungari ja soome sõprade kaudu saadud laule, ent Jannsen jättis need kõrvale, eelistades saksa laule. Ka Kunileidi kaks laulu olid Jakobsoni tellitud ja needki võinuks peokavast välja jääda, kui juhus appi poleks tulnud. Jakobsoni kiri Valgas Cimze seminari õpetaja ametit pidavale Kunileidile, milles ta soovis, et too oma laulud tagasi võtaks, saabus nimelt Valka ajal, mil helilooja oli puhkusele sõitnud. Kui ta kirja kätte sai, oli pidu juba peetud ja laulud ette kantud.
- juunil, kui rahvas plaanvankritel peole saabuma hakkas, läinud Jakobson Räpina tee äärde ja soovitanud kõigil koju tagasi minna, sest see olla sakste pidu. Aga peoplatsil Jakobsoni ei kohatud.
Polnud sakste sabarakk
Alo Põldmäe sõnul on esimese laulupeo sakste või nende sabarakkude peoks nimetamine ülekohtune. Peokomitee 17 liikme hulgas oli näiteks vaid kaks sakslast ning ka saksa autorite laule lauldi eestikeelsete sõnadega.
„Kui ilmalike laulude eestikeelseid ja -meelseid sõnu vaadata, siis see on natsionalism kuubis,“ ütles Alo Põldmäe.
Esimesel peopäeval, kui lauldi Toomeorus vaimulikke laule, oli ilm ilus. Teisel, ilmalike laulude päeval, mil pidu toimus saksa seltsi Ressource aias, sadas aga paduvihma. Sadama oli hakanud tegelikult juba rongkäigu ajal, inimesed ja nende rõivad olid märjad ja peokomitee pidi otsustama, kas alustada üldse pidu või mitte. Siis läks aga Jannsen rahva ette ja ütles, et Jumal on andnud meile vihma, mida põllumees kaua on oodanud. Rahvas juubeldas ja pidu võis alata. Tõsi, Jakob Hurt sai oma suurepärase kõne ette kanda vaid kolmandiku ulatuses, aga trükki läks see tervikuna.
„Laulupeo teokssaamise nimel tasus pingutada: pärast pidu koondus ärkav rahvus laulupeo idee ümber. Nii et Jannsen oli igal juhul rahvuslane, mitte sakste sabarakk,“ ütles Alo Põldmäe.
Talle on laulupidude ajaloo uurimine justkui vanemate töö jätkamine. Tema ema Aino Põldmäe oli Koidula-uurija, kirjandus- ja rahvaluuleteadlasest isa Rudolf Põldmäe on kirjutanud aga põhjaliku raamatu esimesest laulupeost. See ilmus pool sajandit tagasi.
„See raamat kipub mul rohkest kasutamisest kapsaks muutuma,“ ütles Alo Põldmäe ja lisas, et
sai äsja koostöös libretistide Leelo Tungla ja Rein Veidemanniga valmis esimese laulupeo korraldamisest jutustava ooperi „Emajõe ööbikud“. Seda mängitakse Tartu Uues Teatris üheksal juunikuu õhtul.
Jõgeva linnaraamatukogu loomingulisel päeval viibinud ütlesid, et oleksid justkui ise esimesel laulupeol ära käinud. Loomingulist päeva toetas Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp.
RIINA MÄGI
